Niih, natuke jäi kripeldama, et reisist jäi miskit vist kirjutamata. Ehk siis kõige tähtsamana see, et SUURED-SUURED tänud kõigile, kes mind välja kannatasid ja majutasid ja ülimegasuperlahked olid mu vastu selle aja jooksul: Kata, Maarika, Ivo, Triinu ja Ansu, Ingrid ja Berit. Kõik te jätsite endast mingi jälje minusse. Igaüks erineva, aga igal juhul tunnen, et olen nüüd natuke teistsugune, natuke parem inimene. Ja vist natuke juurde võtnud inimene. :D
Teiseks - kaks nädalat mandril kinnistas minus arusaama, et inglased on ikka maru keskpärased inimesed. :( Isiksusi tuleb siin tikutulega taga otsida ja üldiselt leiab need välismaalaste hulgast. Inglastega on tore küll, aga mitte hurraa-tore...Ja Norwich ei paku mulle ka enam suurt midagi. Igav on lausa. Muidugi pärast 2 nädalat seiklusi ja toredusi ongi keeruline samas taktis jätkata. Aga tahaks! Sestap satungi viimase 3 nädala jooksul vähemalt korra veel Manchesteri, kavas on ka mere äärde ujuma sõit ja vägaväga tahaks selle veidra suusamäe peal ka ikka ära käia.
Ja sellise tähelepaneku tegin ka, et Inglismaal toimib ikka suht-koht surveillance society - Londonisse jõudes kuulsin pea esimese asjana metrookõlaritest käsklust, et sooja ilmaga tuleb veepudel lähedal hoida. Ja muidugi mind the gap. Ja muidugi kaamerad igal pool. Kokkuvõttes kipub see jaburaks. Kuigi soovitused on õiged. Aga mina soovitaks inimestel ikka ise endi eest mõelda. Veepudeli ostmine pole pooltki nii lõbus kui keegi 'targem' või 'suur vend' on seda sulle soovitanud, heade ideede peale tahaks ju ikka ise tulla. Või midagi sellist.
Ja muidugi ma loodan et kõigil emadel üle maailma oli ülivinge päev täna! ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar