Ukraina!!!

Note to my international friends: google is now able to translate from Estonian :)

Privet, druzja!

On aeg jälle blogipastakas haarata, ja kaugetest maadest pajatada. Seekord on teemaks Ukraina, kuhu ma end viimased kaks kuud hoolega AIESECi kaudu sebinud olen. Ja lõpuks jõudsin kohale ka :).

Kui saabusin Lõuna-Ameerikast, olin üsna kindel, et natukeseks jään nüüd paigale. Omajagu ju reisitud ja vahendid said päris otsa. Aga elul olid omad trikid varuks. Nii osutus ootamatult raskeks tööle saamine. Samaootamatult tuli ka inspiratsioon tagasi ülikooli minna. Ning üks hetk, kui lugesin mailikastis, et AIESECi suvepraktika tähtajad iga hetk kukuvad (aitäh, René!), siis teadsin, et sinna tuleb kirjutada. Olin juba ammu mõlgutanud mõtteid end vene keele keskkonda viskamisest. Vaatamata mitmete tähtaegade möödumisele õnnestus mul ikkagi kogu bürokraatia ja suhtlemise kadalipp edukalt läbida.... ja nüüd olen Krimmis kohal.

Siia tulek oli kurnav, ent väga tore. Juba hommik Tartus oli täiesti suurepärane. Taevas oli täiesti klaar, päike siras, ning koristajad ja hilja peale jäänud pidutsejad asjatasid raekoja platsil (kell oli pool seitse). Ka esimene kokkupuude vene keelega oli varem, kui arvasin. Nimelt oli bussijuhi ja reisija vahel mingi piletiteemaline sõnavahetus. Essugi ei saanud aru :D. Aga noh, sellepärasst ma ju kogu asja ette võtsingi

Kiievisse jõudes võttis mind vastu juba mõnus kuumus. Täitsin püüdlikult immigratsioonikaarti kirillitsas (vabatahtlik on vene keeles лоброволец). Tulemusena oli immigratsiooniametnik vist veits pettunud, et ma ikka nii vähe vene keelt oskan. Kui ta küsis keerulise sõnaga midagi, mille peale ma järjekordselt mh? vastasin, tõstis ta häält: "Gde buudete zit??". Selle peale suutsin ma Sevastopol vastata küll.

Edasi ootas mind 6h transferiootamist. Veits kahtlesin check-inni oodates, kas võtta läpakas välja, aga lõpus ikka võtsin ja tegin veits koolitusplaane. Ilmnes, et see oli ainuõige tegu. Kui ma oma asjad kokku panin, küsis üks tõmmum mees minu käest, et kas siin on WiFi? Sellest sai alguse minu pikk vestlus vene-hispaania-inglise-prantsuse segakeeles doktorikraadi omava brasiillasest lennukimootoriinseneriga. Ülejäänud aeg läks juba nagu lennates ;).

Lisaks vestlemisele näitas mu uus sõber, kuidas väikese venkeelse flirdiga saab tõrksast check-in neiust väga meeldiv teenindaja. Samuti kutsus ta mind oma kodumaale külla. Ma üritasin läbi lillede vihjata, et järgmisel paaril aastal ma üle ookeani lennata vist ei jõua..."Küll ükskord ikka jõuad!" vastas ta. Peaks jah :). Aga selleks korraks läksid me teed lahku ning mina astusin vinge AH-24 pardale. Märksõnad: vanakooli propellerlennuk, kitsas, palav, maandudes lahti vajuv piloodiuks. Ja muidugi peale mittemahtuv pagas.

Aga tänu abivalmis moskvalannale oli see väike mure. Samuti orgunnis kohalik AIESEC mulle vastu taksoga Romani, kes mind kõrget bensiinihinda ja Juštšenkont kirudes öömajani toimetas. Simferopolis on ka muide vist Savisaare sõbrad võimul – tänavalambid absoluutselt ei põlenud. Aga see selleks. Kohale jõudes ootas mind enne missiooni lõppu veel viimane katsumus: mobiilivalgel üles leida kaks võtit, millega lahti keerata värava ja toa uks. Nende vahepeal tuli mööda pääseda ka haukuvast koerast. Tänu instruktsioonide detailsusele polnud see väga raske, ning toas ootas mind elekter, spartaliku sisustusega tuba ja kohalik õlu. Just nagu Konstanzis kolm aastat tagasi :).

PS! Kanasigarid, Jassi seemneleib, paar banaani ja seemne-pähkli-rosinasegu on ideaalne survival-food. Kordagi ei kippunud nälg ega küllastumus peale.

Nagu kaks tilka vett:

Konstanz 2006

Simferopol 2009