Sisseelamine

Hei!

Kui ma jõudsin Simferopolisse, teadsin ma vaid, et lähen Sevastopolisse. Järgmine päev sinna jõudes võeti mind bussijaamas vastu ning talutati tundmatus suunas. Tore noormees viis mind kõigepealt parki, Musta merre ujuma ning seejärel Sevastopoli AIESECi esindaja väga toredasse kodusse. Kõik paistis kena. Aga juba seal vihjati mulle, et ma pean tegelikult veel edasi liikuma. Ning järgmine päev pandi mind uuesti bussi peale ning sõidutati Yevpatoria suunas. Kaugus oli kõigest 60 km, aga aega võttis see 2 tundi. Meil tuli igast külast läbi sõita + Ukraina teed pole just kõige paremas korras.

Kuid ilmnes, et ka Yevpatoria polnud minu lõppsihtpunkt. Veetsin pool tundi bussijaamas oodates, et keegi mind edasi juhataks. Mul polnud järjekordselt aimu, kuhu suunas liikuma pean. Olukorra tegid raskemaks ka mitteametlikud taksoteenuse pakkujad, kelle arusaamatuid pakkumisi ma mühatustega pareerisin. Pärast pooletunnist ootamist saabus mu juurde mees, kes küsis minu käest vene keeles, miks ma talle oma telefoni numbrit ei andnud. Hea küsimus – ta oli mind viimased pool tundi otsinud :). Igastahes käskis mul jalamaid oma bussi minna. See tekitas veits kahtlust. Aga kuna kellegagi ma kokku saama siiski pidin ja temaga kaasas olev naine näis ohutu, siis läksin nendega kaasa. Passi otsustasin ma mitte loovutada.

Hiljem selgus, et kõik on safe ja mind logistati Zaozernoye-nimelisse mereäärsesse külakesse, kus toimub suvi läbi ca 400 lapse lõbustamine. Ma jõudsin kohale enne eelmise sessiooni lõppu ja nii alguses sain niisama ringi vaadata, kuidas värk on orgunnitud. Ehk siis igal pool kus võimalik, kaasa aidata ning valmistuda kolmandaks sessiooniks. Infra on üsna ok. Süüa saab ise valida ning meri on 100 m kaugusel. Temperatuur on vähemalt 25 kraadi. Kui sajab, siis nagu oavarrest. Sääski ei ole. Normalna :)

Minu asukoht kaardil

Laagri koduleht

Kui sisulisest orgunnist rääkida, siis see veits longab :). Idee poolest peaks see laager olema English camp. Reaalsuses räägitakse siin enamasti vene keelt, ja inglise keele kultiveerimine on 14 vabatahtliku õlul. Majandusraskuste tõttu samas on laagripileteid müüdud kõigile ja nii on igas rühmas nii üsna häid suhtlejaid kui ka sisuliselt mitteoskajaid. 

Vabatahtlike ülesanded jagunevad idee poolest kaheks – suhelda oma rühmaga ja hoolitseda inglise keele klubide eest. Rühmasid on siin 14, vanuse põhjal koostatud. Iga grupiga tegelevad kaks rühmajuhti ning üks vabatahtlik, kes lisab inglisekeelse elemendi. Kõige vanemad on 17, nooremad 9. Inglise keele klubid on igaühel oma teha.. peaasi, et inimesed suhtlevad. Nii on klubisid alates salsast ja malest kuni arvutite ja aruteluni välja. Lisaks on mõningased spetsüritused, kus tuleb midagi põnevat välja mõtelda.

See kõik näeb väga kena paberil välja, aga reaalsuses tähendab see parajat kaost. Enamasti saame me hommikul teada, mida me tol päeval tegema peame, ning siis tuleb see kuidagi oma päevaplaani paigutada. Spetsülesandeid on igaks päevaks väga erinevad. Alates väitluse modereerimisest kuni õhtuse programmi ja tantsunumbrite koostamiseni. Kogu olukorda teeb vürtsikamaks veel see, et vabatahtlike koordineerija on tegelikult juhiks sobimatu. Seda kompenseerib ta jäikusega ja nii ahendab ta kohati konflikte väga robustselt. Võtmesõnadeks vabatahtlikele on leidlikkus ja paindlikkus :). 

Lapsed on üldiselt toredad. Ütlevad tere ja uurivad, kuidas mul läheb. Isegi minu rühm, kes on tegelikult parajad põrgulised. 20 tüdrukut ja 7 poissi vanusevahemikus 15-16, päritolult Vene ja Ukraina rikkamatest peredest annab kokku paraja kokteili upsakusest, hormoonidest ja püsimatusest. Esimesed rühmajuhid ei saavutanudki nende üle kontrolli ja need tuli 24h jooksul välja vahetada. Minu jätsid nad õnneks alles :).. praegu olen ma nende silmis "laheda" tiitli välja teeninud. 

Meie vabatahtlike seltskond on siin ka päris kirju. Alates äsja 18-aastaseks saanud managementi õppivatest india poistest kuni topeltmagistriga mööda maid rändava bulgaarlaseni välja. Rääkimata 60-aastasest Kanada hipionust, kes siin oma 30-aastase kohaliku naisega terve suve veedab.

Osalt on selle kirjususes süüdi ka vabatahtlikke vahendavad organisatsioonid (eelkõige kohalik AIESEC). Siia laagrisse on kokku saadetud pea kõik piirkonnas olevad vabatahtlikud... ükskõik mis programmi nad endale alguses valisid. Mina sattusingi siia teadmisega, et vaatab mis saab. Mõned aga tulid kindla plaaniga linnas klassiruumides inglise keelt õpetada... aga avastasid ennast suvelaagrist :). Aga enam-vähem kõik on oma saatusega leppinud ja naudivad olukorda. Keelebarjäärid, leidlikkus ja minikonfilktid on küll väsitavad.. aga see-eest hoiavad pidevast tegevuses. Igav siin kohe kindlasti ei ole :) 

Vaadake siis ikka pilte ja kirjutage mulle Eesti elust

Pildid Picasas

Palju tervisi!