Ainult 8 ja pool tundi kulus, et jõuda Norwichist hulga põhjapoole, UK ühte peopealinna Manchesteri. Aga kõik, mis mind nädalavahetusel ees ootas, oli seda vaeva küllaga väärt!

Eelmisel sügisel, mil Ukuga otse Tooli kontsertilt 5th Avenuesse ehk Manci ühte toredamasse rokkmuusikaklubisse läksime, ei osanud ma seda kohta vist nõnda hinnatagi. Sest UK oli võõras ning just oli seljataga eelmise aasta üks parimaid kontserte. Seekord oli kõik mõnevõrra tuttavam, sellest hoolimata ülivinge, sest muusika oli hea, rahvas lõbus ja baarihinnad ka talutavamad kui Norwichis, üllatuslikult. Ilmselt seepärast oligi nii vinge, et Norwichis nõnda head tavalist klubipidu ei pruugi leida, kuigi seda ma pole ka eriti üritanud veel.

Kiirtoidukohtadest kubiseb see linn muidugi veel paremini kui Norwich, ühes neist õnnestus öösel ühele töötajad vs. klient konfliktile, mis siiski enne nugade välkumist rahustati, peale sattuda. A mis sellest ikka, tundsin end piisavalt turvalisena ning pärast nauditavat klubiõhtut võisin mõelda, et veelgi parem päev ootab ees.

Ja nii oli. Esiteks saime fantastilise hommikusöögi Kerttu juures, mida ma enda arust 
millegagi ära ei olnud teeninud. Õnneks arvas Kerttu teisiti, tema hoolitsusest jätkus mu kõhule kuni õhtuni välja, külalislahkus ei lähe veel aastaid meelest. Aitäh, Kerttu! :)

Laupäev olnuks ideaalilähedane juba sellest hetkest, mil Old Traffordi jalgpallistaadioni 
punastele tribüünidele astusin. Sõnadesse on seda kõike raske panna. Ligi 10 aastat tagasi alguse saanud soov Old Traffordil Manchester Unitedi mängu näha sai teoks.
Ja kui eelmisel kahel korral, mil meeskonna mängu ajal samas linnas olen olnud, on piirdutud 1-1 viigiga, siis seekord oli olukord nibin-nabin erinev. 1-1 oli saavutatud juba vähem kui kümne minutiga, punased jalgpallivõlurid andsid tõelise etenduse ning lõppseis 4-1 peegeldab jõudude tasakaalu ManU ja Middlesbrough vahel päris hästi.

Stand up for the Champions! Who the fuck are Man United, as the Reds go marching on-on-on?! Mitu aastat tuntud kuulsaid jalgpallihüüdeid oma kõrvaga kuulda ja oma häälega hüüda on kogemus, mida kavatsen sel samal staadionil veel kindlasti korrata. Pärast mängu polnud mingit soovi staadionilt lahkuda, ent viimaste seas pidin seda ometigi tegema, et hankida endale poster legendaarse Ole Gunnar Solskjaeri poster ja jätta ostmata t-särk kirjaga "Which ship has never docked at Liverpool? The Premiership".

Olin vist ainus, kes terve tee kesklinna tagasi jalgsi läks, ent trammi- ja bussijärjekordade vältimine tasus end ära. Esiteks polnudki distants nõnda pikk, teiseks sai parema võrdlusmomendi Manci ja Norwichi vahel. Ehk siis, arhitektuuriliselt ma suurt erinevust ei märganud. :P

Õhtupoolikul jõudsin tagasi Morka ja Liisi imepärasesse korterisse, et valmistuda päeva tippsündmuseks nr. 2 - "The Warehouse Project". Teiste sõnadega reivilaadne üritus Manci rongijaama all asuvates hüljatud laohoonetes. 6 tundi professionaalset elektroonilist 
muusikat vahepealsete rokinüanssidega oma ala parimate poolt. Boys Noize, Radio Soulwax, 2manyDJs.
Järjest, ilma pausita esinejate vahel, täie hooga, väga valjult (veel esmaspäevalgi andsid kõrvad tunda), mis kõige tähtsam - VÄGA HÄSTI! See on isegi vähe öeldud, igal juhul tahan sinna
 tagasi. Ja üllatust-üllatust, varsti saangi, sest kolme nädala pärast vallutavad Manci 
üheks õhtuks taas vennad Vainikud! Oujee!

Seniks aga ürituselt kell 3 hommikul esireast võetud klipp http://www.youtube.com/watch?v=oVae1snz5oc (ainult täisealistele!) ja suured-suured tänud Morkale minu majutamise 
ja toitmise (nii head sööki pole väga ammu saanud) eest! Ja Liisile suursuur aitäh oma toa laenutamise 
eest, hoidsin seda hästi. :)

Nädalavahetusel saadud positiivsest energiast jätkub siiani väga palju. Tõsiselt vinge aeg oli Manchesteris, vahest Inglismaa-perioodi parim! 

Teistel teemadel:

Kirjutasin täna oma esimese essee kooli jaoks. Loomulikult ootan parimat hinnet võimalikest.
Vihma pole ma nüüd juba üle kahe nädala näinud. See pole normaalne, kuid ma ei kurda. Küll varsti tuleb. Kindlasti näiteks Edinburghis, kuhu sõidan paariks päevaks sel reedel, ilmselt siis ka Cardiffis ja Manchesterist sellest 10 päeva hiljem. Ja kui jutt juba reisimisele läks, siis 23-25 novembril võite leida mind Pariisist. Oui! Gourmet! Seal kohtuvad siis eriti vinged tüübid ja tšikid, kellel kõigil on ka blogid, mis on sellelt samalt lehelt ilusti leitavad: Priit, Maria, Kata, Ingrid.

Enne seda kõike: Halloween! Täna! Trick or Treat! (täpselt kirjutamise hetkel koputati uksele!)