See on nüüd päris pikk postitus. Varuge aega.
Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.
Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.
Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!
Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!
Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.
Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.
Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.
Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.
Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.
Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…
Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…
Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.
Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.
Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.
Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.
Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.
Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.
Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…
No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!
Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.
Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.
Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.
Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.
Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.
teisipäev, juuli 10, 2007
esmaspäev, juuli 02, 2007
Täna heina ei tee...
..sest muidu tabab teid Uku viha ja süütab heinakuhjad põlema! Või lööb koguni kuhja koos heinalistega kiviks!
Täpsem info siit
Puhake ja nautige Uku- ehk Maarjapüha!
Täpsem info siit
Puhake ja nautige Uku- ehk Maarjapüha!
reede, juuni 29, 2007
Was das Leben so lebenswert macht?
Viimased kahe-kolme nädala jooksul olen ma esitanud ühe inglise keelse ainelõputöö, pidanud kaks saksakeelset ettekannet, nautinud kaht meeletut nädalavahetust, majutanud Konstanzis kolme Eesti tuttavat ja külastanud nelja riiki. Seega ehk arusaadavatel põhjustel pole ma kahjuks leidnud aega oma läbielamistest muljetada. Ning uued kohustused kuhjuvad... Kuid varsti kindlasti jagan ma midagi ka teiega. Et ma midagi ära ei unustaks, olen ma üht-teist isegi paberile üles kirjutanud.
Viele Grüße!
Viele Grüße!
laupäev, juuni 09, 2007
Fännimeil
Selle sissekandega kummardan ma kõigi ees, kes mind sünnipäeva paiku meeles pidasid. Kas siis armsa sõnumiga(SMS/MSN/orkut), sõnumit kandva toreda kaardiga, või veel millegi ägedamaga. Mõni eriti entusiastlik kasutas kohe mitut kanalit :). On ülimalt tore saada kinnitust sellele, et ma vaatamata mitmekuusele äraolekule inimestel ikka meeles olen.
Kohapeal lauldi mind sünnipäevahommikul koos koogiga üles. Minu kummardus ka neile varajastele lindudele! Ja muidugi ei saanud ma tähistamata läbi. Nii sai teise sünnipäevalapse Külviga kampa löödud ja laupäeval korralik kräu organiseeritud! Pidu Konstanzi mõttes tähendab seda, et kahekümneruutmeetrisesse ühikakööki tuuakse kohale kaks kasti õlut, natuke veini ja näpuotsaga süüa. Siis voolab sinna kokku nii poolsada inimest ning läheb mölluks! Kõik muidugi sinna sisse ei mahu ja sujuvalt täidetakse ka köögilähedased alad.
Nimekiri inimestest, kes end kirja jõudsid panna, enne kui kirjapulk tühjaks sai:
(mina oma nime nii ei kirjutanud)
PS! Oma fännide rõõmuks teatan ma, et lõpuks sai paika minu tagasisaabumiskava. 13 august astun ma Rostockis laeva peale. Umbes 24h hiljem maabun Helsingis ja siis pean sealt veel Tallinasse parvetama. Ning see kõik toimub ainult üheksa ja poole nädala pärast ;).
Herzlichen Dank!
Bis bald!
Kohapeal lauldi mind sünnipäevahommikul koos koogiga üles. Minu kummardus ka neile varajastele lindudele! Ja muidugi ei saanud ma tähistamata läbi. Nii sai teise sünnipäevalapse Külviga kampa löödud ja laupäeval korralik kräu organiseeritud! Pidu Konstanzi mõttes tähendab seda, et kahekümneruutmeetrisesse ühikakööki tuuakse kohale kaks kasti õlut, natuke veini ja näpuotsaga süüa. Siis voolab sinna kokku nii poolsada inimest ning läheb mölluks! Kõik muidugi sinna sisse ei mahu ja sujuvalt täidetakse ka köögilähedased alad.
Nimekiri inimestest, kes end kirja jõudsid panna, enne kui kirjapulk tühjaks sai:
(mina oma nime nii ei kirjutanud)
PS! Oma fännide rõõmuks teatan ma, et lõpuks sai paika minu tagasisaabumiskava. 13 august astun ma Rostockis laeva peale. Umbes 24h hiljem maabun Helsingis ja siis pean sealt veel Tallinasse parvetama. Ning see kõik toimub ainult üheksa ja poole nädala pärast ;).
Herzlichen Dank!
Bis bald!
esmaspäev, juuni 04, 2007
On kevad Tartu peal
Tartus toimub ka asju! Näiteks sess käib ja kõik õpivad täiega. Peaaegu. Tegelikult on veidi teisiti - viimase kuu jooksul olen pidanud Tartust korduvalt Kilulinna õppima põgenema, sest meeleolud Tartus on maksimaalselt kevadised ja mitte liiga akadeemilised.
Kui nädalavahetuste õppimissessioonidelt naasen, kipuvad minu huvi püüdma näiteks sellised tegevused:
...öised djembesessioonid Kassiaugus. Koos Terje, Karli, Heigo ja veel hulga inimestega. Hunnik trumme, flööte, vahel veelgi eksootilisemaid asju, lõke, natuke õlut. Rohkem polegi vaja, et kord nädalas õppimine unustada ja end rütmidel kaasa lasta vedada. Lähemalt on sellest kirjutatud avantyristid.blogspot.com
...päevased spontaansed väljasõidud ujuma, piknikku pidama, footbagi mängima, loomaparki loomi uudistama. Tartu ümbruses on päris toredaid kohti. Näiteks üks lehmakarjamaa, kus keskel on suur tamm ja all palju lehmakooke.
...Emajõe-äärse avastamine. Seal saab praegusel ajal kuulda massiivset konnakontsertit (no see oli TÕESTI massiivne) , käia telksaunas (tavalise kahekohalise telgiga, millel põhi alt ära - tuleb neljakesi telgi alla ronida, püsti tõusta ja liikuda auguni, kus on kuumad kivid, viska leili nagu ikka ning kui küllalt saab siis viska telk pealt ära ja jookse jõkke. Kogu selle idee eest pean kiitma Tennot ja Madist) ja süüa pelmeene õllepurgist (taas kiitus Tennole ja Madisele. Ühesõnaga lööd purgile külje peale augu sisse, libistad pool endale kõhtu, lõikad ava suuremaks, paned pelmeenid sisse ja purgi lõkkesse; maitseb nagu päris!) Kui see kõik peaks tunduma suht tavaline, siis tuleb juurde liita ka vaheldus linnadžunglist, öine soe temperatuur, vinged ja ähvardavad äiksepilved, imeilusad vaated, hea seltskond...
...pühapäevased jalgpallisessioonid Reinikul. Esmaspäeviti on ka hea vutti mängida, aga tahtsin lihtsalt ära mainida ja naabritüdruk Mariat tervitada.
...köögiklubi istungid Maria ja Ingridiga, mille tulemusel valmib hea söök, saab joodud pudel head veini, vaadatud hea film ja vahetatud palju-palju häid mõtteid
...öised vestlused Eriku (LIVE) või Taneliga (MSN), meeste teemadel põhiliselt. Pealtnäha lihtsad, samas nii mõnusad ja vajalikud. Okei, seda tegevust tuleb Tallinnas ka ette.
...siiski vahel jõuan ka loengusse arvutiga Heartsi mängima, Tajo ja Kertuga juttu rääkima. See on ka chill.
Aga et elu poleks ebaõiglaselt hea (mida ta suuresti siiski on), siis möödund nädalal tõmmati mul rahakott kõige täiega ära. Ja iPod. Noh, võibolla paras maa-peale-toomine mulle, samas tõesti ei viitsi jamada kõige nende uuendamistega, kalliks läheb ka. Mina kui bürokraatiat õppiv noor tahaks seda vältida (eriti siis, kui uute juhilubade saamiseks peab korduvalt käima perearsti juures ja Seega, kuigi eelnevaga võrreldes on asjad lihtsalt asjad, siis vahel läheb neid ikka vaja, nii et hoidke silm peal!
On kevad Tartu peal...Ja suvi alles tuleb!
Kui nädalavahetuste õppimissessioonidelt naasen, kipuvad minu huvi püüdma näiteks sellised tegevused:
...öised djembesessioonid Kassiaugus. Koos Terje, Karli, Heigo ja veel hulga inimestega. Hunnik trumme, flööte, vahel veelgi eksootilisemaid asju, lõke, natuke õlut. Rohkem polegi vaja, et kord nädalas õppimine unustada ja end rütmidel kaasa lasta vedada. Lähemalt on sellest kirjutatud avantyristid.blogspot.com
...päevased spontaansed väljasõidud ujuma, piknikku pidama, footbagi mängima, loomaparki loomi uudistama. Tartu ümbruses on päris toredaid kohti. Näiteks üks lehmakarjamaa, kus keskel on suur tamm ja all palju lehmakooke.
...Emajõe-äärse avastamine. Seal saab praegusel ajal kuulda massiivset konnakontsertit (no see oli TÕESTI massiivne) , käia telksaunas (tavalise kahekohalise telgiga, millel põhi alt ära - tuleb neljakesi telgi alla ronida, püsti tõusta ja liikuda auguni, kus on kuumad kivid, viska leili nagu ikka ning kui küllalt saab siis viska telk pealt ära ja jookse jõkke. Kogu selle idee eest pean kiitma Tennot ja Madist) ja süüa pelmeene õllepurgist (taas kiitus Tennole ja Madisele. Ühesõnaga lööd purgile külje peale augu sisse, libistad pool endale kõhtu, lõikad ava suuremaks, paned pelmeenid sisse ja purgi lõkkesse; maitseb nagu päris!) Kui see kõik peaks tunduma suht tavaline, siis tuleb juurde liita ka vaheldus linnadžunglist, öine soe temperatuur, vinged ja ähvardavad äiksepilved, imeilusad vaated, hea seltskond...
...pühapäevased jalgpallisessioonid Reinikul. Esmaspäeviti on ka hea vutti mängida, aga tahtsin lihtsalt ära mainida ja naabritüdruk Mariat tervitada.
...köögiklubi istungid Maria ja Ingridiga, mille tulemusel valmib hea söök, saab joodud pudel head veini, vaadatud hea film ja vahetatud palju-palju häid mõtteid
...öised vestlused Eriku (LIVE) või Taneliga (MSN), meeste teemadel põhiliselt. Pealtnäha lihtsad, samas nii mõnusad ja vajalikud. Okei, seda tegevust tuleb Tallinnas ka ette.
...siiski vahel jõuan ka loengusse arvutiga Heartsi mängima, Tajo ja Kertuga juttu rääkima. See on ka chill.
Aga et elu poleks ebaõiglaselt hea (mida ta suuresti siiski on), siis möödund nädalal tõmmati mul rahakott kõige täiega ära. Ja iPod. Noh, võibolla paras maa-peale-toomine mulle, samas tõesti ei viitsi jamada kõige nende uuendamistega, kalliks läheb ka. Mina kui bürokraatiat õppiv noor tahaks seda vältida (eriti siis, kui uute juhilubade saamiseks peab korduvalt käima perearsti juures ja Seega, kuigi eelnevaga võrreldes on asjad lihtsalt asjad, siis vahel läheb neid ikka vaja, nii et hoidke silm peal!
On kevad Tartu peal...Ja suvi alles tuleb!
kolmapäev, mai 30, 2007
Sunday, bloody sunday
Vist juba esimeses sissekandes mainisin ma, et pühapäeval on Konstanzis poed kinni. Jube tagurlik tundub. Nii peab alati poeskäike planeerima, et pühapäeval külmik jumala eest tühi ei oleks. Ning kui ka esmaspäev vabaks tehakse, siis on olukord eriti hull. Kaks päeva ilma poeskäiguta!
Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.
Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.
Kuid paar päeva tagasi taipasin ma, et tänu sellele kohtab siin vaatepilti, mida ma Eestis nii tihti ei näe: isad mängimas oma järeltulijatega. Üks pühapäev ärkasin üles ja läksin rõdule. Ringi vaadates peatus mu pilk isal, kes oma tütart ja poega ühika ees kasvate rohttaimedega kurssi viis. Ühel nelja päevalt sõitsin ma vaba päeva ignoreerides rattaga läbi vihma ülikooli. Teepeal kihutasin mööda kummiülikonnas mehest, kes oma kahe pojaga konnakulleseid jahtis.
Praeguseks olen ma aina rohkem veendunud, et selliste nähtuste kadumise hinnaks ei pea olema võimalus pühapäeva õhtul kell 22 Selverisse filmi kõrvale chipse haarama minna. Ma siiralt loodan, et Saksamaa oma vabu pühapäevi ära ei kaota. Ning ehk jõuab Eesti töörahvas jõuab kunagi samakaugele, et üheks päevaks nädalas kassaaparaadid ära unustab.
neljapäev, mai 24, 2007
Ood jalgrattale osa 2: Bodensee minu peo peal
Vahepeal ma rattaga mujal kui kooli vahet ei sõitnud, kuna sadas palju vihma ja mul käis Laidi külas. See oli teistmoodi tore aeg :). Kuid möödunud pühapäeval veendusin ma taas ratta kasulikkuses. Ehk siis Anton vedas viis mind tuurile ümber Bodensee ühe osa: Überlingen See. Sissejuhatuseks oli pea kogu teekond kaetud jalgrattateedega, mis tegi sõitmise eriti mugavaks. Ning ma maitsesin kodukootud õunamahla ja suitsuvorsti; sain teada, et iga endast lugupidav farmer peab ka isiklikku viinakööki; ronisin mäe otsa ja vaatasin nagu peo peal Bodenseed, Alpe ja purjekaid; nägin Saksamaa kaktusemetsa; ronisin kirikutorni, vaatasin uuesti kogu piirkonda peo peal ja imetlesin Briti insenerisaavutust. Kuid nagu kõik riigid, pole ka Saksamaa täiuslik. Pärast oma 50 km kiirmatka lõppu Meersburgist praamiga Konstanzi tagasi sõites tõdesime mõlemad, et Tšehhi õlle maitset ei ületa siiski miski.
Mina kaamerat kaasa võtta ei taibanud, aga õnneks Anton taipas.
Ning lõpetuseks tõden ma, et mõnede kogemuste hankimiseks ei asenda jalgratast miski. Ning samuti leidsin ma, et miski ei asenda kõike seda kogevat peanuppu. Nii läksin ma poodi ja otsin endale jalgrattakiivri.
Nael kummi!
Mina kaamerat kaasa võtta ei taibanud, aga õnneks Anton taipas.
Ning lõpetuseks tõden ma, et mõnede kogemuste hankimiseks ei asenda jalgratast miski. Ning samuti leidsin ma, et miski ei asenda kõike seda kogevat peanuppu. Nii läksin ma poodi ja otsin endale jalgrattakiivri.
Nael kummi!
teisipäev, mai 22, 2007
Ood jalgrattale osa 1: noored jumalad
Tudeng ilma jalgrattata on nagu... tudeng ilma jalgrattata. Jalgrattata on ka Konstanzis tore. Ent mul on paar momenti, mida ma ilma oma kaherattalise sõbrata kohe kindlasti poleks kogenud.
Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!
Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).
Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.
Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:
PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt
PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.
Stay with us... encore un peu
Kõigepealt tuleb tagasi vaadata aprilli lõpu poole. Nimelt avastasin ma siis, et pühapäeva õhtul esineb Winterthuris (50 km kaugusel üks tore trupp nimega the Young Gods. Ehk siis suurepärane šveitsi bänd, kelle kontsertide külastamise ma juba enne siiatulekut pähe võtsin. Kõigest 50 km kaugusel. Kuid ometi kättesaamatu, kuna viimane rong tagasi Konstanzi tuleb oluliselt varem kui bänd viimase loo esitab. Mist!
Kuid ma ei andnud alla! Uurisin rongiplaani ja avastasin, et Winterthurist tuleb veel üks hilisem rong, mis küll 15km enne Konstanzi peatub. Natuke pikk jalutuskäiguks.. kuid suurepärane vahemaa jalgrattaga läbimiseks! Ning nii ma läksingi enda jaoks juba teisele noorte jumalate ilmutusele. Kontsert oli suurepärane! Vaatamata välisele vanusele olid jumalad hingelt endiselt noored ja kütsid väikeste pausidega kaks tundi! Kuid iga pillimees väsib lõpuks ära ja nii lahkusid ka kolm šveitslast lavalt kaheteistkümne paiku lõplikult. Õnneks ei pidanud nad paljuks Michalangelo tuntud stseeni korrata ja üht eesti noormeest käesurumise kaudu veelgi õnnelikumaks teha :).
Tagasiteel aitasin ma ühe kontserdil tuttavaks saanud MILFi rongipiletihädast välja, seletasin rongi konduktorile pronksmehe saagat ja lasin endale seletada, miks Šveits ikkagi EU-sse ei taha. Kuidagi eriti kummastav oli kõige selle lõpuks kell kaks öösel mööda väikest Šveitsi maanteed kõigepealt 7km ülesmäge ja hiljem 7km allamäge sõita, hingates sisse ehedat laudalõhna ja kuulatades rattalambidünamo põrina taustal pimedusest kostuvaid lehmakellade kolisemisi.
Seekord oli mul ka kaamera kaasas. Pildid eriti välja ei tulnud ja videod on ka natuke halva saundiga. Aga ma loodan, et ma suudan kontserti suurepärast aurat kuidagi edasi anda:
PS! Veel nende muusikat leiab nende Myspace'i kodukalt
PS2! Seda intrument, mida esimeses videos mängitakse, nimetatakse hanguks. Šveitslased leiutasid selle kuus aastat tagasi. Esimene kokkupuude sellega oli mul meie reisil Hispaanias, kus see Manni südame võitis. Rohkem infot saab siit.
Stay with us... encore un peu
esmaspäev, mai 21, 2007
Egotrippin'
Nagu jätkuvast külalistevoorust näha, siis kellelegi lähevad minu kirjutised ka korda. Kommentaaride järgi ei käi siin eriti keegi, aga õnneks külastuste lugeja lohutab mind. Kuid nüüd ilmnes, et minu kirjutised on nii lahedad, et Üliõpilasleht otsustas neid avaldada. Ehk siis umbes kaks nädalat tagasi ilmus trükis väike kokkuvõte minu Saksamaa-seiklustest:
Link
Mõelge ometi! Mina ja meedias! MMA pingviinide mitmele teles üles astumisele ma vastu ei saa, kuid ka see on midagi! Nii otustasin ma igaks juhuks fännikirjade tarvis oma postiaadressi uuesti avalikuks teha:
Werner-Sombart-Str 37-221
78464, Konstanz
Deutschland
Pastakad pihku!
Link
Mõelge ometi! Mina ja meedias! MMA pingviinide mitmele teles üles astumisele ma vastu ei saa, kuid ka see on midagi! Nii otustasin ma igaks juhuks fännikirjade tarvis oma postiaadressi uuesti avalikuks teha:
Werner-Sombart-Str 37-221
78464, Konstanz
Deutschland
Pastakad pihku!
kolmapäev, mai 16, 2007
Ich blute für Deutschland
Eile valasin ma Saksamaa heaks verd. Vastutasuks sain liitreite kaupa värsket õunamahla, 5 euro väärtuses süüa ja võimaluse toota endale 450 ml värsket verd. Ma loodan, et patrioodid ei pahanda. Pikemalt kirjutab kogu üritusest oma blogis Mann.
kolmapäev, mai 09, 2007
Vahepala
Ma olen usin õppija ja laisk blogija. Esimesega on nii ja naa, kuid teine on küll tõsi. Tegelikult ma hetk tagasi täitsa lugesin biheiviorismiõpikut. Niisiis selle asmel, et enda läbielamistest pajatada, lasen ma teiste vaeva seljas liugu ja viitan kahele vingele blogile.
Esimeneses, aadressiga shutupsherlock.blogspot.com seiklevad mu klassiõed Hispaanias, tehes minu tehtud tuuri teistpidi ning natuke laiemalt.
Teines, aadressiga saratriin.blogspot.com kirjeldab Birgitil külas käinud Triin väga elavalt oma Konstanzi külaskäiku koos selle juurde kuuluva ülihea pildimaterjaliga. Konstanzi sissekanded algavad siit
Juba esimeste ridadega tabab Triin täpselt naelapea pihta:
Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;)
Sellele vaatamata on aprilli-maikuus siinseid eestlasi külastanud kokku 10 kaasmaalast.
Millalgi sätin ma need blogid ka püsilinkide alla.
Head lugemist!
Esimeneses, aadressiga shutupsherlock.blogspot.com seiklevad mu klassiõed Hispaanias, tehes minu tehtud tuuri teistpidi ning natuke laiemalt.
Teines, aadressiga saratriin.blogspot.com kirjeldab Birgitil külas käinud Triin väga elavalt oma Konstanzi külaskäiku koos selle juurde kuuluva ülihea pildimaterjaliga. Konstanzi sissekanded algavad siit
Juba esimeste ridadega tabab Triin täpselt naelapea pihta:
Konstanz on eriline seepoolest, et sinna on jõle raske saada Euroopa kohta. Tüübid on suutnud linna asutada kõikidest lennujaamadest liiga kaugele ;)
Sellele vaatamata on aprilli-maikuus siinseid eestlasi külastanud kokku 10 kaasmaalast.
Millalgi sätin ma need blogid ka püsilinkide alla.
Head lugemist!
laupäev, aprill 28, 2007
Peace, love and understanding
Ma siiralt loodan, et see on minu viimane poliitiline postitus siin. Kuid hetkel ma ei saa vaikida.
Kui Audioslave 2003 aastal ringi tuuritas, siis lisasid nad selle Elvis Costello loo kaveri enda pleilisti, et protesteerida USA sissetungi vastu Iraaki. Mina lisan selle loo Vainikute blogisse, et protesteerida Venemaa sissetungi vastu Eesti siseasjadesse! Minu arvates on äärmiselt nahhaalne kasutada ära mässumeelses eas ning ümbritseva ühiskonnaga integratsiooniraskustes olevaid noori mingite ambitsioonikate plaanide kasuks.
Audioslave'i lugu
Veel lugusid
Nagu mitmel pool üteldud, loodan ma, et minu kaasmaalastel jätkub mõistust mitte alluda provokatsioonidele. Nii eesti kui vene keelt kõnelevatel inimestel. Samuti ma loodan, et jätkub mõistust mitte vihata pimedalt "venelasi". Et ei peaks oma elu pärast kartma meie toredad multikultuursed sõbrad:
Käisin täna korraks kodust Lille peatusse sõbrannat bussi peale saatmas. Kahtlustasin, et saan suvalise nurga tagant nuga. Ometigi vahemaa kodust oli paarsada meetrit. Miks siis?
Verelt venelane kuid rahvuselt eestlane võin olla pinnuks silmas mõlemal "poolel". "Venelased" (loe: valeinfost pimestatud idioodid, mitte venelased üldiselt) arvavad, et ma olen "reetur" (juba sain peaaegu nuga kui sõbraga(eestlane) minu juurde läksime). "Eestlased"(shoot now, ask questions later) võivad mu nime kuuldes ka kallale tulla(eelkõige ehk nooremad). Nii ma ei tea, ma olen kaotanud oma identiteedi. Päris paha tunne on.
Viide
PS! Venemaal toimuv meediaajupesu meenutab kangesti NINi uut singlit Survivalism. Lisainfot tolle laulu kohta pakub Songmeanings.
You got your pacifism - I got survivalism
Ma siiski loodan, et üks ei välista teist. Peace.
Kui Audioslave 2003 aastal ringi tuuritas, siis lisasid nad selle Elvis Costello loo kaveri enda pleilisti, et protesteerida USA sissetungi vastu Iraaki. Mina lisan selle loo Vainikute blogisse, et protesteerida Venemaa sissetungi vastu Eesti siseasjadesse! Minu arvates on äärmiselt nahhaalne kasutada ära mässumeelses eas ning ümbritseva ühiskonnaga integratsiooniraskustes olevaid noori mingite ambitsioonikate plaanide kasuks.
Audioslave'i lugu
Veel lugusid
Nagu mitmel pool üteldud, loodan ma, et minu kaasmaalastel jätkub mõistust mitte alluda provokatsioonidele. Nii eesti kui vene keelt kõnelevatel inimestel. Samuti ma loodan, et jätkub mõistust mitte vihata pimedalt "venelasi". Et ei peaks oma elu pärast kartma meie toredad multikultuursed sõbrad:
Käisin täna korraks kodust Lille peatusse sõbrannat bussi peale saatmas. Kahtlustasin, et saan suvalise nurga tagant nuga. Ometigi vahemaa kodust oli paarsada meetrit. Miks siis?
Verelt venelane kuid rahvuselt eestlane võin olla pinnuks silmas mõlemal "poolel". "Venelased" (loe: valeinfost pimestatud idioodid, mitte venelased üldiselt) arvavad, et ma olen "reetur" (juba sain peaaegu nuga kui sõbraga(eestlane) minu juurde läksime). "Eestlased"(shoot now, ask questions later) võivad mu nime kuuldes ka kallale tulla(eelkõige ehk nooremad). Nii ma ei tea, ma olen kaotanud oma identiteedi. Päris paha tunne on.
Viide
PS! Venemaal toimuv meediaajupesu meenutab kangesti NINi uut singlit Survivalism. Lisainfot tolle laulu kohta pakub Songmeanings.
You got your pacifism - I got survivalism
Ma siiski loodan, et üks ei välista teist. Peace.
teisipäev, aprill 24, 2007
Incubuse sõltuvus
Statistika võib kohati päris huvitav olla. Blogistatistikat ma juba käsitlesin. Kuid iTunesil on selline võimalus nagu tark lugude nimekiri (Smart playlist). Nii saab näiteks lugude mängimise sagedust lugeda. Minu lugude top 25 on järgmine. Kuid siinkohal tuleb mainida, et ma ärkan hommikul arvutimuusika peale. Ning see ei hakka mitte suvalisi lugusid mängima, vaid valib midagi välja minu spets hea-tuju hommikumusa pleilistist. Seega on loogiline, et seal esinevad lood on ka üldtabeli tipus. Eriti, kui ma neid randomvalikule lisaks ka oma vabast tahtest mängin. Välistades hommikumusa pleilistis olevad lood, on tulemus selline. PILT. Ning saamegi mul kahtlustada sõltuvust Incubuse viimasest albumist.
Ilma Incubuse ja hommikumusata on top25 natuke mitmekesisem
Pole kahjuks õnnestunud iTunesi enim mängitud artiste lugema panna. Kuid selle mure lahendab last.fm 2007 alguses paningi last fm-i oma muusikaharjumusi kaardistama. Ta annab natuke rikkama pildi minu harjumustest. Seda eriti tänu omadusele lugu juba poole kuulamise pealt kirja panna (iTunes ootab kirjapanemisega loo lõpuni). Samuti soovitab last.fm sulle muusikamaitse põhiselt teisi artiste, sõpru ja lähiümbruskonnas toimuvaid kontserte. Viimane on eriti abiks.
Kui endal huvi tekkis, siis mingit statistikat peaks kõik vähegi pädevad meediapleierid andma. Samuti ka Windows Media Playeri uued versioonid (mille versioonid 6.4-st edasi on tegelikult mittepädevad ressursiõgijad). WinAmpis oli vaja vist Medialibraryt kasutada. Julguse korral postitage kommentaaridesse oma top-lugusid :)
Agarat andmetöötlust!
Ilma Incubuse ja hommikumusata on top25 natuke mitmekesisem
Pole kahjuks õnnestunud iTunesi enim mängitud artiste lugema panna. Kuid selle mure lahendab last.fm 2007 alguses paningi last fm-i oma muusikaharjumusi kaardistama. Ta annab natuke rikkama pildi minu harjumustest. Seda eriti tänu omadusele lugu juba poole kuulamise pealt kirja panna (iTunes ootab kirjapanemisega loo lõpuni). Samuti soovitab last.fm sulle muusikamaitse põhiselt teisi artiste, sõpru ja lähiümbruskonnas toimuvaid kontserte. Viimane on eriti abiks.
Kui endal huvi tekkis, siis mingit statistikat peaks kõik vähegi pädevad meediapleierid andma. Samuti ka Windows Media Playeri uued versioonid (mille versioonid 6.4-st edasi on tegelikult mittepädevad ressursiõgijad). WinAmpis oli vaja vist Medialibraryt kasutada. Julguse korral postitage kommentaaridesse oma top-lugusid :)
Agarat andmetöötlust!
neljapäev, aprill 19, 2007
Kuidas ülikool vaikselt koduseks saab...
Ma leian, et kõiki teaduskondi koondaval ülikoolil on mitu olulist plussi. Väike ülevaade:
Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.
Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.
Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).
Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!
Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!
Esiteks kohtad sa kõikvõimaliku taustaga sõpru. Päev ülikoolis ei tähenda seda, et pead vaid psühholoogidega tõtt vaatama. Tegelikult õpivadki pea kõik minu sõbrad midagi muud kui psühholoogiat. Nii on väga värskendav on kas sööklas või ülikooli "keskuses" pärast kurnavat loengut mõne kohatud tuttavaga mõtteid vahetada.
Teiseks saab mängleva kergusega aineid võtta suvalisest valdkonnast. Jah TÜs saab ka. Kuid seal on nt Biomeedikumist Oeconomicumi poole tunniga suhteliselt suur väljakutse. Konstanzis tuleb lihtsalt õige osakond üles leida. Tegelikult pole tõele au andes seegi ülesanne eriti kerge.
Siiski pärast tänahommikust saksa keele tundi (10:00) oli mul esialgu plaanis minna väljavaadatud psühholoogiaseminariga tutvuma. Kuid tunniplaanist kontrollides oli see maha tõmmatud. Brausisin siis kiiresti kell 10:15 algavaid loenguid: Psühholoogias pakuti vaid psühhomeetriat. Tänan, ei :). Esimene leid mujal: "Terrorists, Vampires and Aliens: Victorian Invasion-Scare Stories". Atraktiivne, kuid mitte siiski see. Kuid informaatikaosakonna "Bilder, Bildfälschung, Bildmanipulation" ("Pildid, pildivõltsimine, pildimanipulatsioon"). tundus just see ajupuhkus, mida ma psühholoogiaseminaride vahepeale vajasin. Nüüd oli vaid kibekiiresti vaja E osast Z-osakonda minna. Ning tulemusena avastasin ma veel ühe tundmatu nurga Minotauruse labürindi taolisest ülikoolihoonest.
Kolmandaks tähendab kõikide osakondade koosolek ka seda, et teenindavad sektorid on sealsamas. Nii on kohe käepärast söökla, 2 kohvikut, 2 rahaautomaati, raamatupood, kirjatarvete pood ja lugematu hulk šokolaadi- ja joogiautomaate).
Kõikidel nendel põhjustel õnnestuski mul täna (kolmapäeval) ülikoolis kokku veeta 11 tundi. Tehtud sai kõike: alates seminarides käimisest ja söömisest kuni online ja offline suhtlemiseni välja. Ning ma lähen täna sinna veel tagasi! Õhtul ootab ees ülikoolipidu!
Edit: nüüd olen ma tagasi ning võin ütelda, et see pidu oli ikka täie eest! Ülimalt veider on treppidel, kus muidu jooksevad sajad näod loengust loengusse, näha neidsamu nägusid õlletopsi taga . Samuti on veider kohas, kus muidu sööklajärjekorras seistakse, metal-muusikat nautida. Ning klassi ees, kus mulle neuropsühhi loeti, tantsu vihtuda. Vinge värk!
reede, aprill 13, 2007
Veel Hispaaniast!
Tajo ja Liisa olid piisavalt targad, et osta ka tagasisõidupilet Barcasse. Ksenia pidi enivei sinna suunas minema. Ning tegelikult oli ka auto Barcast renditud. Nii pöörast auto pärast Valenciat otsa ringi ning sõitis tagasi Barca poole. Kuid Mann & Uku olid seiklusejanuliselt ostnud tagasisõidupileti hoopis Malaga nimelisest linnast. Ning transpordi peale ei mõtelnud me üldse. Ainuke loogiline variant ongi siis näpp püsti ja hääletama!
Oma ellujäämise neil kahel päeval võlgneme vaid Xeniale tema suurepäraste hispaaniakeelsete kas-me-võiksime-teiega-kaasa-sõita-fraaside eest, mis peale 12 õnnestunud autot (muidugi rohkem proovimisi) tõenäoliselt veel niipea mälust ei pühku. Tõestatult efektiivseim keeleõppemeetod!
Hispaania liikluskultuuri mitmekesisus sai meile veelgi rohkem selgeks. Esimese auto juht ei pidanud miskiks sõidu ajal käed roolist lahti lasta, et oma sülekoera hellitada ja talle üks musu anda. Järgmise lühikese jupi viis meid edasi kanepipläru suitsetav kaubikujuht. Siis vahepeale üks 160 km/h sõitev pintsaklipslane. Ning päras seda üks eriti värvikas kuju:
Neljas auto. Üks auto tagurdab meie poole. Ei märganudki peatumas. Õigemini, ei osanud oodatagi, et mõni hull kiirtee hoovõturajal nagu actually ka kinni peab
Francis, üle neljakümne, pruuniks põlenud pikemate juustega trendikas elupõletaja belgiast, kes mõned aastad juba Hispaanias elutseb, lubab meil lahkesti Almeriasse kaasa sõita. Vahepeatusega Cabo de Palos. Korteris, mille rõdult avaneb pea 360kraadi vahemeri! Mehhiko õlu Uku kosutamiseks ja oodatud WC peatus mulle ning koos Francise ja tema nõbuga lendame kui sügisesed luiged ikka lõuna poole. Kohati ligi 200km/h, 45aastase teismelise krõpsusöömist ja mussi rütmis plaksutamist jälgides saab päikeseloojangust mägede vahel tasapisi ööpimedus.
Kurvid, kus kiirus langes 160km/h. Manni higistavad käed, mis muidu kunagi ei higista, Uku tagaistmel burnitud briti popprokk Francisele avansina elusalt kohalejõudmise eest. Lugematult seljatatud autosid. Lennuk tee ääres, mille Francis kunagi ära ostab. Maja, mille ta kunagi Almeria lähistel tagasi rendib. Ibiza, kuhu ta enda paadiga 6 tunniga sõidab, kui vaid tahab. Põhja läinud ärid belgias ei näita elukvaliteedis märgatavaid muutusi, kui siis päikeselisuse suunas.
PS. Juhilubasid Francisel pole. Need võeti purjus peaga juhtimise eest Belgias ära. Aga tema sõnul on tal on alati käepärast itaalia juhiload ja pass. Haahaaa. Päris puhas poiss vist. Ei väsi Liisat reiki eest tänamast.
PPS. Ja punased tuled väljaspool turismihooaega on nõrkadele.
PPPS. Pealesõite ei oska hispid ja ehitada, olgugi et endal laialt ruumi käes, arvab meie belglane, ja sõimab mõnuga lolle araablasi, seejuurde vabandades, et ega ta samas üldse rassist pole.
Pärast meid maha pannes soovis ta kindlasti meie e-maili saada. Samuti kinnitas ta meile, et ehkki ta sõidab kiiresti, siis ta ei liialda :).
Almeria tipphetk oli mäe otsas linna üle valvava helendava Jeesuse leidmine ning tema jalamil Sangria joomine. Sinnajuurde sai imetleda, kuidas üks paarike autos üksteist armastas. Priceless moment. Francis soovitas kindlasti ära käia ka el Gabo de Gatal, uinunud vulkaanil. Seal olevat maailma ilusaim täiskuu. Veel üks põhjus naasta.
Pärast hommikust internetijahti oli eesmärgiks päevaga Granadasse jõuda. Kuna distants oli ~250 km, siis otsustasime vahepeal ka rannas ära käia. Hääletasime väikeseid juppe, põikasime paariks tunniks randa ning jõudsime õhtusesse juba üsna külma Granadasse.
Granadasse saabudes oli juba täitsa pime, ent meil puudus igausugune öömaja. Kaheksat soojakraadi trotsides (Mann oli veel seelikuga :p) jooksime lähemasse internetipunkti (erinevalt Almeriast on neid siin jalaga segada) ja lokaliseerisime paar hosteli. Ning valikuga läks meil õige hästi! Hostel oli lihtsalt ideaaalne. Väljast reetmas vaid tagasihoidlik sildike vanal puust uksel .Õdus siseõu vana mööbli ja lokkava rohelusega. Köögike ja internetituba 2in1. Pehme narivoodi, kodune põrandasoendusega duširuum, puust taladega vanad laed ja aknaluugid. HOMMIKUSÖÖK JA WIFI! Mida veel 15 euri eest tahta?! kõigele lisaks trehvas meil ka toakaaslasega: üks 21-aastane argentiina tšikk, kes juba teist kuud mööda euroopat reisis. Kusjuures veel Euroopasse lennates uskus ta, et lendab edasi Taimaale.
Samuti jättis Granada juba õhtul kustumatu mulje. Vaatamata kolmapäevale olid baarid õhtul külastajaid täis. Hiljem nendega lähemalt tutvudes veendusin, et baarikultuur Granadas on tõesti väga vinge. Sisse kiigates paistsid pea kõik hubased ja külastust väärt. Lisaks sellele on Granadas selline komme, et baari külastades antakse õlle juurde ka väike snäkk -- tapa. Minul õnnestus saada saiatükk koos Brie juustu, singiviilude ning mingi magusa kastmeta. Elamus missugune!
Järgmine päev oli Granada jaoks. Veetsime selle enamjaolt araablaste Alhambra-nimelises kindlusekompleksis. Soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan ka paleekülastamise süsteem selgeks teha. Meile seda igatahes piiratud külastuse süsteemi korralikult ei seletatud ning nii jäime me kuuldavasti väga ägedast sultani paleest ilma. Kunagi kavatsen ma selle kindlasti ära näha. Nagu Alhambra audioguide oraakellikult kõmisenud lõpusõnad : "We KNOW, you want to come baaaaaack."
Siinkohal tuleb jälle kiita Orkuti ning hospitalityclubi nimelisi portaale, sest viimane öö Hispaanias õnnestus meil veeta ühe Granadas studeeriva Eesti Eramustudengi juures:
Helena osutus tõesti väga rõõmsameelseks. Ja tema kõrgest korterist avanes suursugune vaade nii Alhambra kompeksile kui Sierra Nevada lumistele tippudele. Konservatooriumi piiga klarnetisoolo jäi seekord veel kuulmata.
Helena head tuju ei pärssinud ei Uku väsimus kui ka Manni haigusehoog. Nendelsamadel põhjustel jäi viimane õhtu oodatust tagasihoidlikumaks ehk pubid ja ära lubatud erasmuslaste pidu külastamata.
Järgmisel varahommikul sõitsime (seekord bussiga) Malagasse, lendasime tagasi Baselisse, et sealt rongiga Konstanzi sõita. Ilmnes, et talve selgroog polnud veel kaugelt mitte murtud! Konstanzis tuli mul veel paar päeva lund ja lumesadu oma kevad-suvise riietekollektsiooniga taluda. Kuid praeguseks hetkeks on see õnneks minevik. Üleeilse seisuga on mätas kuiv ja varsti võib täiel rinnal tärkavale loodusele kaasa elama hakata. Kokkuvõttes paar sõna Mari-Liisilt:
Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks, või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama :)
Mina tänan lõpetuseks Mari-Liisi, Kseniat, Liisat ja Tajot, et nad mind oma suurepärasesse seltskonda vastu võtsid! Ilma teieta ei suuda ma oma Hispaaniareisi kuidagi ette kujutada!
¡Muchos gracias, amigos!
Oma ellujäämise neil kahel päeval võlgneme vaid Xeniale tema suurepäraste hispaaniakeelsete kas-me-võiksime-teiega-kaasa-sõita-fraaside eest, mis peale 12 õnnestunud autot (muidugi rohkem proovimisi) tõenäoliselt veel niipea mälust ei pühku. Tõestatult efektiivseim keeleõppemeetod!
Hispaania liikluskultuuri mitmekesisus sai meile veelgi rohkem selgeks. Esimese auto juht ei pidanud miskiks sõidu ajal käed roolist lahti lasta, et oma sülekoera hellitada ja talle üks musu anda. Järgmise lühikese jupi viis meid edasi kanepipläru suitsetav kaubikujuht. Siis vahepeale üks 160 km/h sõitev pintsaklipslane. Ning päras seda üks eriti värvikas kuju:
Neljas auto. Üks auto tagurdab meie poole. Ei märganudki peatumas. Õigemini, ei osanud oodatagi, et mõni hull kiirtee hoovõturajal nagu actually ka kinni peab
Francis, üle neljakümne, pruuniks põlenud pikemate juustega trendikas elupõletaja belgiast, kes mõned aastad juba Hispaanias elutseb, lubab meil lahkesti Almeriasse kaasa sõita. Vahepeatusega Cabo de Palos. Korteris, mille rõdult avaneb pea 360kraadi vahemeri! Mehhiko õlu Uku kosutamiseks ja oodatud WC peatus mulle ning koos Francise ja tema nõbuga lendame kui sügisesed luiged ikka lõuna poole. Kohati ligi 200km/h, 45aastase teismelise krõpsusöömist ja mussi rütmis plaksutamist jälgides saab päikeseloojangust mägede vahel tasapisi ööpimedus.
Kurvid, kus kiirus langes 160km/h. Manni higistavad käed, mis muidu kunagi ei higista, Uku tagaistmel burnitud briti popprokk Francisele avansina elusalt kohalejõudmise eest. Lugematult seljatatud autosid. Lennuk tee ääres, mille Francis kunagi ära ostab. Maja, mille ta kunagi Almeria lähistel tagasi rendib. Ibiza, kuhu ta enda paadiga 6 tunniga sõidab, kui vaid tahab. Põhja läinud ärid belgias ei näita elukvaliteedis märgatavaid muutusi, kui siis päikeselisuse suunas.
PS. Juhilubasid Francisel pole. Need võeti purjus peaga juhtimise eest Belgias ära. Aga tema sõnul on tal on alati käepärast itaalia juhiload ja pass. Haahaaa. Päris puhas poiss vist. Ei väsi Liisat reiki eest tänamast.
PPS. Ja punased tuled väljaspool turismihooaega on nõrkadele.
PPPS. Pealesõite ei oska hispid ja ehitada, olgugi et endal laialt ruumi käes, arvab meie belglane, ja sõimab mõnuga lolle araablasi, seejuurde vabandades, et ega ta samas üldse rassist pole.
Pärast meid maha pannes soovis ta kindlasti meie e-maili saada. Samuti kinnitas ta meile, et ehkki ta sõidab kiiresti, siis ta ei liialda :).
Almeria tipphetk oli mäe otsas linna üle valvava helendava Jeesuse leidmine ning tema jalamil Sangria joomine. Sinnajuurde sai imetleda, kuidas üks paarike autos üksteist armastas. Priceless moment. Francis soovitas kindlasti ära käia ka el Gabo de Gatal, uinunud vulkaanil. Seal olevat maailma ilusaim täiskuu. Veel üks põhjus naasta.
Pärast hommikust internetijahti oli eesmärgiks päevaga Granadasse jõuda. Kuna distants oli ~250 km, siis otsustasime vahepeal ka rannas ära käia. Hääletasime väikeseid juppe, põikasime paariks tunniks randa ning jõudsime õhtusesse juba üsna külma Granadasse.
Granadasse saabudes oli juba täitsa pime, ent meil puudus igausugune öömaja. Kaheksat soojakraadi trotsides (Mann oli veel seelikuga :p) jooksime lähemasse internetipunkti (erinevalt Almeriast on neid siin jalaga segada) ja lokaliseerisime paar hosteli. Ning valikuga läks meil õige hästi! Hostel oli lihtsalt ideaaalne. Väljast reetmas vaid tagasihoidlik sildike vanal puust uksel .Õdus siseõu vana mööbli ja lokkava rohelusega. Köögike ja internetituba 2in1. Pehme narivoodi, kodune põrandasoendusega duširuum, puust taladega vanad laed ja aknaluugid. HOMMIKUSÖÖK JA WIFI! Mida veel 15 euri eest tahta?! kõigele lisaks trehvas meil ka toakaaslasega: üks 21-aastane argentiina tšikk, kes juba teist kuud mööda euroopat reisis. Kusjuures veel Euroopasse lennates uskus ta, et lendab edasi Taimaale.
Samuti jättis Granada juba õhtul kustumatu mulje. Vaatamata kolmapäevale olid baarid õhtul külastajaid täis. Hiljem nendega lähemalt tutvudes veendusin, et baarikultuur Granadas on tõesti väga vinge. Sisse kiigates paistsid pea kõik hubased ja külastust väärt. Lisaks sellele on Granadas selline komme, et baari külastades antakse õlle juurde ka väike snäkk -- tapa. Minul õnnestus saada saiatükk koos Brie juustu, singiviilude ning mingi magusa kastmeta. Elamus missugune!
Järgmine päev oli Granada jaoks. Veetsime selle enamjaolt araablaste Alhambra-nimelises kindlusekompleksis. Soovitan soojalt! Eriti soojalt soovitan ka paleekülastamise süsteem selgeks teha. Meile seda igatahes piiratud külastuse süsteemi korralikult ei seletatud ning nii jäime me kuuldavasti väga ägedast sultani paleest ilma. Kunagi kavatsen ma selle kindlasti ära näha. Nagu Alhambra audioguide oraakellikult kõmisenud lõpusõnad : "We KNOW, you want to come baaaaaack."
Siinkohal tuleb jälle kiita Orkuti ning hospitalityclubi nimelisi portaale, sest viimane öö Hispaanias õnnestus meil veeta ühe Granadas studeeriva Eesti Eramustudengi juures:
Helena osutus tõesti väga rõõmsameelseks. Ja tema kõrgest korterist avanes suursugune vaade nii Alhambra kompeksile kui Sierra Nevada lumistele tippudele. Konservatooriumi piiga klarnetisoolo jäi seekord veel kuulmata.
Helena head tuju ei pärssinud ei Uku väsimus kui ka Manni haigusehoog. Nendelsamadel põhjustel jäi viimane õhtu oodatust tagasihoidlikumaks ehk pubid ja ära lubatud erasmuslaste pidu külastamata.
Järgmisel varahommikul sõitsime (seekord bussiga) Malagasse, lendasime tagasi Baselisse, et sealt rongiga Konstanzi sõita. Ilmnes, et talve selgroog polnud veel kaugelt mitte murtud! Konstanzis tuli mul veel paar päeva lund ja lumesadu oma kevad-suvise riietekollektsiooniga taluda. Kuid praeguseks hetkeks on see õnneks minevik. Üleeilse seisuga on mätas kuiv ja varsti võib täiel rinnal tärkavale loodusele kaasa elama hakata. Kokkuvõttes paar sõna Mari-Liisilt:
Jah, elu on lill, elu on lõhnav apelsinipuuoks, või puult näpatud värske mandariin, elu on piisake Vahemerd, mis laineharjale tõuseb ja tuulelt tiivad laenates randa lendleb, elu on see päike, mis hommikul meie silme ees merest tõusis ning õhtul meie silme all mägede sisse loojus, elu on see roheline põõsas Granadas, mis defineeribki 'rohelise', elu on huumor, mis meid reisil lakkamatult toitis, ning päike, mis paneb sind ennast oma hea elu pärast lausa kadestama :)
Mina tänan lõpetuseks Mari-Liisi, Kseniat, Liisat ja Tajot, et nad mind oma suurepärasesse seltskonda vastu võtsid! Ilma teieta ei suuda ma oma Hispaaniareisi kuidagi ette kujutada!
¡Muchos gracias, amigos!
laupäev, aprill 07, 2007
Ma käisin Hispaanias
Tervitus!
Oeh. Ma käisin reisu peal! Nüüd olen tagasi Konstanzi kodus laua taga istmel. Kedagi kööki kupatada mul polnud. Isetehtud toit on niigi hea! Nüüd, kui mul on Sloveenia sõbra jäetud õlu näpu vahel ning kõlarid laulavad mulle meeldivat taustamuusikat, on aeg kõike toimunut meenutada. Abiks on mulle meie ülimahukas reisipäevik, kust ma parimaid palasid jutu sisse põimin. Samuti tasub kõrvale vaadata eelmises postituses toodud pilte.
Aga nüüd....
Baseli sõbralike kristlike meeste juurest läksin hommikul kibekiiresti lennujaama. Seal kohtusin Mari-Liisi ja Külliga, kes üllatus-üllatus minuga sama lennuki peale tulid. Koos lendasime Barcasse. Seal läks Külli oma teed ja mina ootasin Manniga koos oma Pariisist ja Mallorcalt saabuvaid reisikaaslasi. Kõige põnevam oli kogu asja juures see, et mina tundsin neid kolme vaevu-vaevu. Kuid nagu hiljem ilmnes, on Mann endale väga toredad sõbrad valinud. Nagu ka piltidelt näha, said nad kiiresti ka minu sõpradeks :).
Kui olime kõik Placa Catalunyal kokku saanud, siis läksime metroo peale. Kõigepealt oleks ma kogemata 40 metroopiletit otstnud, kui Ksenia poleks mind takistanud. Pärast seda puutusime kokku üliosavate ja ülinahhaalsete Barca metroo pikanäpumeestega. Aga raha on kõigest... raha. Väga osavalt suutis meie seltskond tagasilöögile vaatamata reisimeeleolu säilitada ja oma hospitalityclubi korterit üles otsima minna. Ilmnes, et esimesed kolm ööd tuleb veeta hipihispaanlaste korteris.
Sellel praegusel hetkel lebotame oma Hospitalyclubist leitud lahkete hipisõprade korteris, mis on suuremal määral sisustatud kraamiga, mis leitud prügikastidest!
Kohe siia saabudes peitsime oma ehmatuse kiire poodimineku katte taha ning kogusime lisaks toidukraamile poest ka julgust hakata siin ööbimispaigas läbi viima missiooni, millest on inspireeritud ka selle sissekande nimi! Viis kaunist eesti soost noort hakkasid võitlema köögis valitseva nädalase pesemate nõude hunnikuga, haisema läinud üleeilse toidu ning bakteriaalse rünnakuga. Valmis improvisatsiooniline fotosessioon, mis kirjeldab seda kõike rohkem kui tuhat sõna!
Tundub, et see hospitalityclubi värk tasub end täitsa hästi ära... sest obviously poe kohalikul pererahval koristamise habityt emapiima ja isa vitsaga sisse harjutatud :) Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoingult...
Kolmel Barca päeval oligi meie põhitegevuseks ringi linnas ringi jalutamine, tšillimine ning (tasuta)turismiväärtustega tutvumine. Sagrada Familia, Park Güell, päikesetõus Park Güellis, Võidukaar, kommertsiaalpeenis, sadama leboala ja üldine Gaudi diktaadi all kujunenud Barca arhitektuur. Tuleb tõdeda, et linnaarhitektiga vedas Barcal roppu moodi. Nii vingeid hooneid ja eriskummalist parki näeb linnapildis harva...
Uku ostis kolm õlut. Ilmnes, et kaks neist on alkoholivabad. Või siis lihtsalt maitsevad väga jubedalt.
Liisa, Güelli pargis: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"
Kaks parimatest puiklemisvastusest: 1) ma ei mäleta 2) (liisa, vaevu kähisedes): Mul läks hääl ära!"
Nüüd kodus, purjus ja aeg kuskusiks. Kus? mis kus? kus kus? jajah, aga kus? aa köögis. Head isu.
Lisaks tuleb ära mainida, et ühel ööl ringi marssides sattusime poolkogemata olümpastaadioni juurde. Ja kujutad sa pilti, prožektorid põlesid ja seest oli kosta suur-suur melu. Lähema joostes ilmnes, et seal käis tõepoolest jalkamäng. Mulle, kes põdes Nou Campile (FC Barcelona kodustaadionile) mittejõudmist, oli see väga toredaks üllatuseks. Kuna mängu lõpuni oli veel 15 minutit, siis lasti meid ka piletita sisse. Nii nägingi ma elus esimest korda UEFA Cupi mängu! Vastamisi olid RCD Espanyol ja Macabi Haifa. Kohale jõudes oli seis juba 3-0. Kuid meie silmarõõmuks löödi viimastel minutitel veel 4-0! :-)
Kuid Barca aeg sai otsa, ning aeg oli edasi minna. Pärast väikest seiklust rongidega jõudsime lennujaama, kus meid ootas ees Ford Focus. Sihtpunktiks sai Tarragona.
Tarragonas ootas meid ülilõbus Märt, kes meid otsejoones imehea Döner Kebapi juurde juhatas ning hiljem vanalinnas õigete objektide juurde. Tarragona vanalinn oligi ülivinge oma huvitavate värvide ning arhitektuuriga. Mann leidis ka kummitused majade vahelt üles. Lisaks sellele toimus meeletu kasside fotoaparaatidega jahtimine ning muuseumitädi pideva pildistamisega ahastusse ajamine.
Pärast läksime ka linna peale. Oli plaanis teha midagi muud, kui me Barcas tegime: ehk siis lihtsalt linna peal jalutamise asemel pidutseda. Kuid tüdrukutel oli hirmus valu kasse pildistada. Nii me veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata. Õhtu missugune. Ning praegu on kell kaks ning tüdrukud ja Märt lõiguvad apelsine ja õngitsevad näppudega riskides plekkpurgist oliive välja.
Ksenia: "Türgi saunas on pime ning seal on lihtne armastuse otsa komistada!"
Kohe järgmine päev kihutasime edasi Valencia poole, kus meid ootas meeletu Las Fallas!
Meie kolmas peatumispaik on Ernesto juures kihisevas, paukuvas, naervas ja kiljuvas Valencias. Ernesto on pikajuukseline kitrarrist, originaalis Kuuba päritolu, kes mängib muuhulgas ka mahedat latiinokitarri ning kelle hobiks on majutada Hospitalyticlubi kaudu oma ekslusiivsesse korterisse noori naisi üle terve maailma.
Festivali ajaks võttis lahke Ernesto enda juurde 15 noort üle maailma. Ning mängis neile iga õhtu oma flamencokitarri.
Praegu toimub meie kõigi, eriti Manni elus midagi erakordset... meie peremees haaras kitarri ning kogus kõik neiud enda ümber. Mann läks nendest hurmavatest viisidest lausa nii pöördesse, et kogu kaasalaulmise, tantsimise ja elamise ning Uku fotoka kaamera funktsiooni kuritarvitamise erutuses pillas ta põrandale terve suure veinipudeli ning asus vabanduste ja punastuse saatel selle kilde (killud toovad õnne, ah? ;) oma iidoli jalge ees koristama :)
Ernesto lohutas, et tavaliselt ohverdatakse pühakutele veidi veini - et see täna enne jooma hakkamist TEGEMATA jäi, siis tuli PÜHAK oma veini küsima....ja lasi pudelil katki kukkuda.
Uku hakkas aga Ernesto populaarsust kõrvalt imetledes mossitama ning koukis kotist välja parmupilli. Kui Mann klaasikilde prügikasti visates Ukule hõikas - Uku, sa oled peaaegu sama hea kui Ernesto! - vastas Uku sapiselt - Jah, aga minu jalge ette ei loobi erutunud neiud veinipudeleid!
Kui juba enne saime Hispaania hullu liikluse kohta vihjeid, siis Valencias sai meil see täiesti selgeks. Nii sündis:
TAJO HISPAANIA LIIKLUSEESKIRJADE PIIBEL
1. Sul on alati eesõigus.
2. Teistel on alati eesõigus.
Peale liikluse oli Valencias ka muidu hullumeelne olukord. Festival oli linna täiesti oma võimusesse võtnud. Igaõhtused värvikirevad ja pidulikud rongkäigud, PIDEV paugutamine ning 300 värvikirevat kuju teevad sellest üritusest Euroopa parima kultuurisündmuse. Vähemalt hiljem väideti meile nii. Rahvast oli selles muidu 3,5 miljonilises linnas igatahes MEELETULT!
...ning meiega taas ühines, hakkas sõda. Jah, ma ei oska paremini kirjeldada seda äikesesarnast kõminat ja mürinat, klirisema, haukuma, kiljatama ja huilgama panevat paugutamist, mis kõlas ja peegeldas meieni tagasi nendelt kivistelt majaseintelt. Kui meie vaatasime/kuulasime seda kolinat, kärinat ja valjut paugutamist väikse hirmuga, siis kohalikele hispaanlastele tundus see aga valmistavat erakordset rõõmu ja naudingut!
Meie programm Valencias oli vanas jõesängis asuva pargis lebotamine ja corrida vaatamine. Lisaks sellele käisime ühel päeval pisikeses, maalilises Altea-nimelises linnakeses. Tol päeval avasin mina ka oma rannahooaja, proovides järele Vahemere vee. Täiesti ujutav. Õhtuks tulime siiski Valenciasse tagasi, et osa saada festivali haripunktist. Nimelt püstitati need 300 kuju selleks, et nad kõik festivali viimasel südaööl põlema panna. Tuletõrjujaid olevat kogu Hispaaniast sinna kokku toodud. Ning Ernesto maja katuselt mängu jälgides jäi tõesti mulje, et Valencias on sõda lahti. Tundus, nagu põletataks tervet linna maha, lastes taustaks meeletus koguses ilutulestikku. Kahjuks tähendas see tulevärk ka seda, et järgmisel päeval pidi meie imetore seltskond erinevatesse suundadesse lahku minema...
Kuna tekst on väga pikk, siis ma siinkohal lõikaks selle pooleks. Teine osa millalgi pärast pühi :)
Oeh. Ma käisin reisu peal! Nüüd olen tagasi Konstanzi kodus laua taga istmel. Kedagi kööki kupatada mul polnud. Isetehtud toit on niigi hea! Nüüd, kui mul on Sloveenia sõbra jäetud õlu näpu vahel ning kõlarid laulavad mulle meeldivat taustamuusikat, on aeg kõike toimunut meenutada. Abiks on mulle meie ülimahukas reisipäevik, kust ma parimaid palasid jutu sisse põimin. Samuti tasub kõrvale vaadata eelmises postituses toodud pilte.
Aga nüüd....
Baseli sõbralike kristlike meeste juurest läksin hommikul kibekiiresti lennujaama. Seal kohtusin Mari-Liisi ja Külliga, kes üllatus-üllatus minuga sama lennuki peale tulid. Koos lendasime Barcasse. Seal läks Külli oma teed ja mina ootasin Manniga koos oma Pariisist ja Mallorcalt saabuvaid reisikaaslasi. Kõige põnevam oli kogu asja juures see, et mina tundsin neid kolme vaevu-vaevu. Kuid nagu hiljem ilmnes, on Mann endale väga toredad sõbrad valinud. Nagu ka piltidelt näha, said nad kiiresti ka minu sõpradeks :).
Kui olime kõik Placa Catalunyal kokku saanud, siis läksime metroo peale. Kõigepealt oleks ma kogemata 40 metroopiletit otstnud, kui Ksenia poleks mind takistanud. Pärast seda puutusime kokku üliosavate ja ülinahhaalsete Barca metroo pikanäpumeestega. Aga raha on kõigest... raha. Väga osavalt suutis meie seltskond tagasilöögile vaatamata reisimeeleolu säilitada ja oma hospitalityclubi korterit üles otsima minna. Ilmnes, et esimesed kolm ööd tuleb veeta hipihispaanlaste korteris.
Sellel praegusel hetkel lebotame oma Hospitalyclubist leitud lahkete hipisõprade korteris, mis on suuremal määral sisustatud kraamiga, mis leitud prügikastidest!
Kohe siia saabudes peitsime oma ehmatuse kiire poodimineku katte taha ning kogusime lisaks toidukraamile poest ka julgust hakata siin ööbimispaigas läbi viima missiooni, millest on inspireeritud ka selle sissekande nimi! Viis kaunist eesti soost noort hakkasid võitlema köögis valitseva nädalase pesemate nõude hunnikuga, haisema läinud üleeilse toidu ning bakteriaalse rünnakuga. Valmis improvisatsiooniline fotosessioon, mis kirjeldab seda kõike rohkem kui tuhat sõna!
Tundub, et see hospitalityclubi värk tasub end täitsa hästi ära... sest obviously poe kohalikul pererahval koristamise habityt emapiima ja isa vitsaga sisse harjutatud :) Võibolla on see lihtsalt spanish way of living life seriously easygoingult...
Kolmel Barca päeval oligi meie põhitegevuseks ringi linnas ringi jalutamine, tšillimine ning (tasuta)turismiväärtustega tutvumine. Sagrada Familia, Park Güell, päikesetõus Park Güellis, Võidukaar, kommertsiaalpeenis, sadama leboala ja üldine Gaudi diktaadi all kujunenud Barca arhitektuur. Tuleb tõdeda, et linnaarhitektiga vedas Barcal roppu moodi. Nii vingeid hooneid ja eriskummalist parki näeb linnapildis harva...
Uku ostis kolm õlut. Ilmnes, et kaks neist on alkoholivabad. Või siis lihtsalt maitsevad väga jubedalt.
Liisa, Güelli pargis: Uku, mis sa seksid seal? Uku, Güelli pargis bri juustu söömiseks ettevamistuse tehes haigekassakaarti kivi vastu lihudes: "ma ei seksi, ma teritan!"
Kaks parimatest puiklemisvastusest: 1) ma ei mäleta 2) (liisa, vaevu kähisedes): Mul läks hääl ära!"
Nüüd kodus, purjus ja aeg kuskusiks. Kus? mis kus? kus kus? jajah, aga kus? aa köögis. Head isu.
Lisaks tuleb ära mainida, et ühel ööl ringi marssides sattusime poolkogemata olümpastaadioni juurde. Ja kujutad sa pilti, prožektorid põlesid ja seest oli kosta suur-suur melu. Lähema joostes ilmnes, et seal käis tõepoolest jalkamäng. Mulle, kes põdes Nou Campile (FC Barcelona kodustaadionile) mittejõudmist, oli see väga toredaks üllatuseks. Kuna mängu lõpuni oli veel 15 minutit, siis lasti meid ka piletita sisse. Nii nägingi ma elus esimest korda UEFA Cupi mängu! Vastamisi olid RCD Espanyol ja Macabi Haifa. Kohale jõudes oli seis juba 3-0. Kuid meie silmarõõmuks löödi viimastel minutitel veel 4-0! :-)
Kuid Barca aeg sai otsa, ning aeg oli edasi minna. Pärast väikest seiklust rongidega jõudsime lennujaama, kus meid ootas ees Ford Focus. Sihtpunktiks sai Tarragona.
Tarragonas ootas meid ülilõbus Märt, kes meid otsejoones imehea Döner Kebapi juurde juhatas ning hiljem vanalinnas õigete objektide juurde. Tarragona vanalinn oligi ülivinge oma huvitavate värvide ning arhitektuuriga. Mann leidis ka kummitused majade vahelt üles. Lisaks sellele toimus meeletu kasside fotoaparaatidega jahtimine ning muuseumitädi pideva pildistamisega ahastusse ajamine.
Pärast läksime ka linna peale. Oli plaanis teha midagi muud, kui me Barcas tegime: ehk siis lihtsalt linna peal jalutamise asemel pidutseda. Kuid tüdrukutel oli hirmus valu kasse pildistada. Nii me veetsime enamus reede keskööst kiriku ümber hiilides ning kiss-kiss kasse jahtides. Sellegipoolest jõudsime ka kolmest klubist läbi hüpata. Õhtu missugune. Ning praegu on kell kaks ning tüdrukud ja Märt lõiguvad apelsine ja õngitsevad näppudega riskides plekkpurgist oliive välja.
Ksenia: "Türgi saunas on pime ning seal on lihtne armastuse otsa komistada!"
Kohe järgmine päev kihutasime edasi Valencia poole, kus meid ootas meeletu Las Fallas!
Meie kolmas peatumispaik on Ernesto juures kihisevas, paukuvas, naervas ja kiljuvas Valencias. Ernesto on pikajuukseline kitrarrist, originaalis Kuuba päritolu, kes mängib muuhulgas ka mahedat latiinokitarri ning kelle hobiks on majutada Hospitalyticlubi kaudu oma ekslusiivsesse korterisse noori naisi üle terve maailma.
Festivali ajaks võttis lahke Ernesto enda juurde 15 noort üle maailma. Ning mängis neile iga õhtu oma flamencokitarri.
Praegu toimub meie kõigi, eriti Manni elus midagi erakordset... meie peremees haaras kitarri ning kogus kõik neiud enda ümber. Mann läks nendest hurmavatest viisidest lausa nii pöördesse, et kogu kaasalaulmise, tantsimise ja elamise ning Uku fotoka kaamera funktsiooni kuritarvitamise erutuses pillas ta põrandale terve suure veinipudeli ning asus vabanduste ja punastuse saatel selle kilde (killud toovad õnne, ah? ;) oma iidoli jalge ees koristama :)
Ernesto lohutas, et tavaliselt ohverdatakse pühakutele veidi veini - et see täna enne jooma hakkamist TEGEMATA jäi, siis tuli PÜHAK oma veini küsima....ja lasi pudelil katki kukkuda.
Uku hakkas aga Ernesto populaarsust kõrvalt imetledes mossitama ning koukis kotist välja parmupilli. Kui Mann klaasikilde prügikasti visates Ukule hõikas - Uku, sa oled peaaegu sama hea kui Ernesto! - vastas Uku sapiselt - Jah, aga minu jalge ette ei loobi erutunud neiud veinipudeleid!
Kui juba enne saime Hispaania hullu liikluse kohta vihjeid, siis Valencias sai meil see täiesti selgeks. Nii sündis:
TAJO HISPAANIA LIIKLUSEESKIRJADE PIIBEL
1. Sul on alati eesõigus.
2. Teistel on alati eesõigus.
Peale liikluse oli Valencias ka muidu hullumeelne olukord. Festival oli linna täiesti oma võimusesse võtnud. Igaõhtused värvikirevad ja pidulikud rongkäigud, PIDEV paugutamine ning 300 värvikirevat kuju teevad sellest üritusest Euroopa parima kultuurisündmuse. Vähemalt hiljem väideti meile nii. Rahvast oli selles muidu 3,5 miljonilises linnas igatahes MEELETULT!
...ning meiega taas ühines, hakkas sõda. Jah, ma ei oska paremini kirjeldada seda äikesesarnast kõminat ja mürinat, klirisema, haukuma, kiljatama ja huilgama panevat paugutamist, mis kõlas ja peegeldas meieni tagasi nendelt kivistelt majaseintelt. Kui meie vaatasime/kuulasime seda kolinat, kärinat ja valjut paugutamist väikse hirmuga, siis kohalikele hispaanlastele tundus see aga valmistavat erakordset rõõmu ja naudingut!
Meie programm Valencias oli vanas jõesängis asuva pargis lebotamine ja corrida vaatamine. Lisaks sellele käisime ühel päeval pisikeses, maalilises Altea-nimelises linnakeses. Tol päeval avasin mina ka oma rannahooaja, proovides järele Vahemere vee. Täiesti ujutav. Õhtuks tulime siiski Valenciasse tagasi, et osa saada festivali haripunktist. Nimelt püstitati need 300 kuju selleks, et nad kõik festivali viimasel südaööl põlema panna. Tuletõrjujaid olevat kogu Hispaaniast sinna kokku toodud. Ning Ernesto maja katuselt mängu jälgides jäi tõesti mulje, et Valencias on sõda lahti. Tundus, nagu põletataks tervet linna maha, lastes taustaks meeletus koguses ilutulestikku. Kahjuks tähendas see tulevärk ka seda, et järgmisel päeval pidi meie imetore seltskond erinevatesse suundadesse lahku minema...
Kuna tekst on väga pikk, siis ma siinkohal lõikaks selle pooleks. Teine osa millalgi pärast pühi :)
reede, märts 30, 2007
¡Hola!
Que pasa!
Hispaanias käisin ma. Tore oli seal. Muljeid on niipalju, et kohe kahju on oma blogikest nendega üle uputada. Esialgu lisaks siis kontsentreeritud pildi- ja videomateriali. Varsti proovin teksti ka lisada.
Tajo kokkuvõte tema fotodest
Ksenia üldkokkuvõte kõikidest fotodest
Meie öömajutaja flamencokitarriga
Arriba, abajo, al centro, para dentro!
Hispaanias käisin ma. Tore oli seal. Muljeid on niipalju, et kohe kahju on oma blogikest nendega üle uputada. Esialgu lisaks siis kontsentreeritud pildi- ja videomateriali. Varsti proovin teksti ka lisada.
Tajo kokkuvõte tema fotodest
Ksenia üldkokkuvõte kõikidest fotodest
Meie öömajutaja flamencokitarriga
Arriba, abajo, al centro, para dentro!
teisipäev, märts 27, 2007
Ülehomme Austriasse sõidame?
Umbes sellise küsimuse esitasin ma märtsi alguses Beritile (vt. avantyristid.blogspot.com), kes kuulus seltskonda, kellega oli juba mitu kuud plaanis koos alpe vallutama minna.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
On tõeliselt kahju, et ülejäänud algselt reisida soovinutest ei saanud meiega kaasa tulla, sest otsus - jah, sõidame! - oli minu jaoks selle aasta parim otsus. Seni.
Natuke peab rääkima ka idee taustast. 2006. aasta oktoobris küsis Berit ühe populaarse tutvumisportaali kaudu, kes tahab alpidesse sõita. Loomulikult olin käpp, nagu oli vahepeal veel 4 inimest ning plaan Eestist autoga maailma toredaimasse mäestikku sõita (ok, ma pole väga paljudes mäestikes käinud kah..) tundus teoks saavat. Nagu ikka, tekib inimestel etteaimamatuid probleeme raha, muude kohustuste ja haiguste näol, nõnda kuivas reisist väga huvitatute seltskond lõpuks kaheni - mina ja Berit. Esialgne plaan sõita after-ski paradiisi Ischglisse oli lootusetu, seega otsisin märtsi alguses muid variante.
Justkui taevaliku kingitusena jõudsin suhteliselt kiiresti tuttavani, kes suusareiside organiseerimisega tegeleb ning ilmnes, et pakkuda on imeliselt soodne reis ühte teise lähedasse alpikuurorti nimega Serfaus. Ligi poole võrra turuhinnast soodsam pakkumine oli selline, millest loobuda ei saanud, ent vaja oli leida veel 2 inimest, sest pakkumine kehtis neljale. Aega leida 2 inimest suusareisile, mis algas 3-4 päeva hiljem, oli umbes 48 tundi. Abiks tuli reisiportaal trip.ee, kust leidsime endale kolmanda seltsilise Riido. Neljas inimene jäigi leidmata, ent, nagu kiiresti tõdesime, polnud sellest midagi hullu, sest...
Serfausi-reis kujunes tõeliseks unelmate suusareisiks - 6 päeva sisse mahtus suur hulk suurepäraseid suusaradu, ebatavaliselt hea kogus päiksepaistet, suurepärane puuderlumi, alpides hääletamise kogemus ja palju muud, seehulgas sai minu jaoks uue ning palju avarama tähenduse after-ski...
Arvestades, et otsus minna sai tehtud napilt 48 tundi enne äralendu, oli minu jaoks šokeeriv juba see, et me nõnda hea hotelli saime. Olen alpides käinud vist juba 11 hooaega, see hotell kuulub raudselt kolme parima hulka (umbes paarikümnest). Saada sellise raha eest nõnda palju ruumi, uskumatult hea asukoha (keset küla, hotelli all pood ja vastas restoran, metroopeatus mõnekümne meetri kaugusel), USKUMATULT hea ja ruumika sauna- ning basseiniruumi, väga mahuka terrassi, tasuta interneti võimaluse...Tundus küll, et kuidagi ei ole ma seda lõbu ja lusti ära teeninud.
Paari sõnaga ka sealsetest suusaoludest. Kogenud suusatajale leidub avastamist 3-4 päevaks, ent ülejäänud aja jooksul sobib enamus radadest uuesti avastamiseks, sest enamus radadest on tõesti tasemel ning piisavalt on ka off-piste võimalusi. Serfaus-Fiss-Ladise ühendatud piirkonnast imponeeris mulle kõige enam vast Ladise-poolne ehk parempoolne osa, kus off-piste oli kõige mõnusam ja rajad mõnusalt laiad.
Küla on eriline selle poolest, et see on küll väike, ent seal on metroo, mis viib küla ühest otsast teise ning on suusatajaile tasuta. Sõidab päev läbi edasi-tagasi. Positiivne on piirkonnas see, et kõik liftid on heas korras ning radu leidub igat masti sõitjaile, seega soovitan piirkonda perega koos reisijaile.
Jah, sobib peredele, ning minusugustele noortele veidi vähem, sest after-ski võimalused on piiratud ning enamuse õhtutest lõpetasime oma hotelli ruumes pidutsedes. Minu jaoks uudseks ja äärmiselt huvitavaks kogemuseks oli ühest pooleldi naljatlemisi öeldud mõttest minna hääletades mõnekümne km kaugusel asuvasse kuulsasse St. Antoni suusakülla, kus pesitses minu ja Beriti hea tuttav Kristjan oma sõpradega.
Mõeldud-tehtud, lõpetasime niigi märja ja vihmase suusapäeva varem ja läksime...Minu jaoks oli see hääletuskogemus esimene, ent nüüd võin kinnitada, et kindlasti mitte viimane. Nii minnes kui tulles kohtasime igasugu inimesi ning kogu Antoni-kogemus ise oli äärmiselt vinge. Loomulikult oli hea ka sõbrale üllatust valmistada. Läksime Antonisse after-ski pärast, kuid hääletamine alpides läks nii lihtsalt, et tagasi jõudes jätkus programm juba tuttavaks saanud apartemendis.
Rääkida võiks veel nii mõnestki seigast, ent eelkõige soovin jagada viimast päeva Serfausis, mis on tõenäoliselt mu senise alpi-kogemuse ilusaim. Räägin lühilausetes. Kaks päeva enne seda oli lund sadanud. Paistis päike ja õues oli -3 Celsiuse järgi. Kõik kohad olid puudrit täis. Minu suusad sobisid off-piste jaoks väga hästi. Keskpäeva saabudes ronisime kohaliku kõrgeima kivikünka otsa. "Juhuslikult" oli mul kotis külm õlu. Ja iPodist tulid lemmiklood. Endiselt paistis päike pilvitus taevas. Ja tundsin isegi, et olen taevale lähedal...Selline kogemus lihtsalt pani mu õnnest hulluma. Sellele järgnes after-ski, mille taolist ma polnud varem kogenud.
See oli minu ilusaim päev alpides. Ja ei olegi oluline, et kuu alguses tehtud kulutuste tõttu on nüüd kõik arved maksmata ning pangaarve miinuses. Usun, et see spontaansusi, sporti, pidu ja häid vestlusi täis reis oli seda kõike väärt.
Aitäh Beritile, Riidole ja Tanelile, kes oma kohalolekuga kõigele sellele kaasa aitasid!
Pilte sellest reisist näeb aadressil http://beta.album.ee/user/30021148 . Üritan seda peatselt veidi korrastada, ent huvilised saavad ehk selle, mida lootsid.
Mis siis muud, kui järgmisi (alpi)kogemusi ootama jääda. Elu on ikka seiklus.
teisipäev, märts 13, 2007
Flashback
Bonsoir!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
Kirjutan hetkel yhest v2ga vinges hostelist Baseli linnas. Noored Shveitsi kristlikud mehed teavad, kuidas teenust pakkuda tuleb :). K6ik on muidugi puhas ja korras, toad v2ga mugavad ning inimesed s6bralikud. Kuid mis eriti 2ge: netti saab kasutada tasuta ning ylivinge iMaciga. V2ga stiilne koht. Ning sealjuures t2itsa tavalise hosteli hinnaga.
Link
Basel on mu peatuspaik teel Eestist Hispaaniasse. Kuid tegelikult olen ma teel olnud juba pikemat aega ning nii on mul ka paar infov6lga. Edasi tuleb l2bisegi varem kirjutatud tekst koos m6ningaste t2iendustega. Sellest ka t2pit2htede vaheldumine numbritega.
Juurde saab vaadata ka pildimaterjali aadressilt uku.nb.ee/pildid/2007 . Mul see link hetkel ei funka, aga tegelt ta peaks.
Koolis möödus viimane nädal hausarbeitide vormistamise tähe all. Neli sain valmis tehtud, kaks tohin ma ka hiljem esitada. Mina muidugi sellist võimalust kasutamata ei jäta :). Praegu hakkavad ka osade inimeste pooleaastaerasmused läbi saama. Ning mina, kes ma lahkun Konstanzist praegu, tegelesin oma vabal ajal oma sõprade seltskonnast viimase võtmisega. Üsna kahju on näha inimesi, kes on sulle poole aastaga päris lähedaseks saanud, üle ilma laiali lendamas. Vähemalt on, kuhu külla minna. Näiteks Sloveeniasse, Islandile, Itaaliasse... või siis näiteks Tšiilisse. Sinnajuurde tuleb ära mainida, et mul on kuratlikult hea meel, et ma siia edasi jäin. Mittekuidagi ei kujutaks end ette praegu sellest ilusast Bodenseeäärsest linnast lahkumas. Terve kevad-suvi veel ees :)
Konstanz kusjuures andis ka põhjust pidutseda. Juba nädala alguses ilmus tänavapilti meeletu kogus kaltsuribasid. Siis sain ma teada, et fritzud võtavad talve selgroo murdmise palju põhjalikumalt ette, kui eestlased. Faschling ehk nädalane meeletu pidu sai avapaugu neljapäeva hommikul kell 6. Just siis võis tänavalt kosta reipaid orkestrihelisid. Kuna mõned inimesed võisid olla piisavalt nahhaalsed, et edasi magada, kordas orkester oma ringkäiku kell pool üheksa. Kella kümneks võis sedasama orkestrit näha ülikoolis direktori kõnet sisse juhatamas. Kõik, kes end vähegi sakslasena tundsid, olid riietatud kõikvõimalikesse värvikirevatesse hilpudesse. Sh ka ülikooli direktor.
Kui ma kaheteistkümnest lülikoolis õunatasin, siis oli prae kõrvale võimalus ka vaadiõlut võtta. Võimalus, mida ma muidugi kasutamata ei jätnud. Lustakal kombel lunastasin ma oma kannu just oma järgmist seminari läbiviiva professori nina all :). Ta tundus olukorda mõistvat.
Edasine pidu jätkus linnas. Kella seitsmeks jõudsin sinna minagi, olles eelnevalt jõudnud endale kostüümi improviseerida ja Radimi juures natuke õhtut sisse juhatada. Konstanzi tänavad, mis kus isegi reedeti eriti palju inimesi näha pole, olid paksult rahvast täis. Näha võis kõikvõimalikke olendeid alates põrguinglitest kuni iPodideni välja. Pea iga nurga peal lõbustas rahvast tänavaorkester ja tänavad olid paksu prahikihi all. Schmutziger Donnerstag ehk räpane neljapäev oli täies hoos.
Ning sakslased tõesti jaksavad pidutseda nädal aega jutti. Kui ma rongi peale läksin, siis oli pidevalt silmanurgas mingi veider ja värvikirev olend ringi jalutamas. Ning nii läheb see kolmapäevani välja. Kellele sellest väheks jääb, saab Baselis pidu jätkata. Nemad tähistavad Faschingut nädal aega hiljem. Kuid mina jätsin Konstanzi sinnapaika, et alustada oma väikese Euroopa turneega.
Koigepelalt laksime perega St. Antonisse. See koht oli lihtsalt super! Hotell on megahea, mäed ylimad ning päike paistis kirkalt. Mida veel oskab hing ühelt suusapuhkuselt soovida? Kuid St. Anton oskab seda anda. Näiteks kogu ülimalt sõbralik aura nii võõrustajatelt kui ka külastajatelt. Nii sain jutu peale inimestega nii Austraaliast kui ka Kanadast. Kõik tulid St. Antonit nautima :). Eriti kiideti sõbralikku aurat. Erinevalt nt Šveitsist, kus inimesed olevat nagu kiviseinad. Samuti oli siin lihtsalt suuuuurepärane after-ski. Terake kallis, kuid möllu samas ka täie raha eest. Ja muidugi koigele lisaks pere kokkusaamine yle pika aja. Midagi rohkemat ei oskagi hing tahta. Veel tykk aega kummitas mu peas viisijupp: Ich bin so schön, ich bin so toll, ich bin der Anton aus Tirol!
Kuid siis tuli St. Anton selja taha jatta. Mind ootas ees öine Salzburg ja varahommikune sõit Eesti turistidega Itaaliasse, Canzei mägikülla. St. Antonist võtan kaasa nii 30 kg tavaari, kerge päikesepõletuse, vigastused põlves ja õlas. Tuleb tõdeda, et arstil oli õigus -- ekstreemsport pole minu... vähemalt mitte minu liigeste jaoks :(. Kuid sellel vaatamata oli tuju ülihea.
Ka Itaalias oli vaga vinge. Nadalane tooots grupijuhina moodus nagu markamatult ja tasahilju joudis katte Eestisse tulemise paev.
Eestisse sattusin ma eelk6ige militaarsetel p6hjustel. Nimelt tahtis s6jav2gi mind yle vaadata, et kas ma sobin sygisel Kuperjanovisse minna v6i mitte. Ei sobinud. Nii saab mind sygisel j2lle Tartu t2navatel n2ha. Kuid lisaks sellele sai Eesti ka muud actionit: Uusp6llu film, tumeda diskomuusika kontsert, hambaarstivisiit (jalle), kovasti "kohvitamisi" ja muidu kohtumisi, nadalavahetuse jagu fyysilist tood ning suitsusauna koos j22auguga. K6igele tipuks v2ike karneval ;).
Kuid ka tore Eesti aeg sai l2bi ning nyyd on Hispaaniasse minek sealseid karnevale j2rele vaatama. Eks ma hoian teid j6udum66da kursis.
Adios!
esmaspäev, veebruar 26, 2007
La-la-land
Tere!
Minuga on kòik korras. Olin Austrias, hetkel Itaalias, umbes poole nàdala pàrast Eestis. Kui làpakaga netti saan siis muljetan pikemalt.
Siija
Minuga on kòik korras. Olin Austrias, hetkel Itaalias, umbes poole nàdala pàrast Eestis. Kui làpakaga netti saan siis muljetan pikemalt.
Siija
neljapäev, veebruar 08, 2007
Tarkusetera
Miks ei tasu kodust ära minnes potti tulele jätta?
Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!
See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.
Sest siis teatavad murelikud kaaselanikud sinu rämedalt tossavast toast Kõigepealt tuletõrjesse Ja Siis hausmaisterile. Tulemusena lendab kohale 10-pealine tuletõrjetiim koos nelja saatva politseinikuga. Ning enne kui hausmeister varuvõtmega kohale jõuab, avavad nad su ukse mootorsaega!
See pole muideks esimene kord, kui keegi oma kodu põletab. Kuskil novembris jättis üks neiu kohvimasina oma kuuma pliidiplaadi peale. Tulemusena oli köök üsna kole.
esmaspäev, veebruar 05, 2007
Sesss&sstatistika
Grüezi!
Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.
Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.
Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.
Bis später!
PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.
Täiendus:
praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!
Minule mainitakse, et ma pole ammu bloginud. Tõsi ta on. Sellele vaatamata statistika näitab, et külastajaid ikka jätkub. Inimesed on ära eksinud nii mitmest Euroopa riigist, USA-st, kui ka Jaapanist ja Lõuna Koreast. Jaapanist kusjuures mitu korda ;). Lõuna-Koreast on Vainikuteni jõutud sellise lingi kaudu.
Aga see selleks. Ma ei blogi sellepärast, et praegu on tegelt väga kiire aeg. Mittestandartse eramuselasena olen ma endale võtnud kuus loengut-seminari, ning neile kõigile tuleb nii 10 lk Hausarbeit ehk lõputöö kirjutada. Vaatamata selles, et enamikus on õppetöö saksa keeles, lastakse kirjutada õnneks siiski inglise keeles. Sealt kõrvalt käin ma veel jõudumööda Alpe külastamas. Korra sattusin ka Zürichi linnaekskursioonile. Lisaks kõigele käis mu mäkk teeninduses ja nii nautisin ma digivaba nädalavahetust.
Kuid nüüd tuleb mul hoolega veel pooleliolevad kodutööprojektid ära lõpetada, poolepealt lahkuvate ermuslastega hüvasti jätta ja siis oma pikale vaheajale pühenduda :). Nimelt erinevalt kohalikest mina "eksamipausil" eksameid tegema ei pea. Nii on mul aprilli keskpaigani võimalus aeg ära sisustada oma äranägemise järgi. Osalt on see juba sisustatud ka :). Eks ma siis hoia teid kursis.
Bis später!
PS! Märtsis tulen Eestisse. Napiks nädalaks. 03.03-12.03.
PS2! Vabandan typode eest. Ülikool hoiab kütte pealt kokku ja nii on mu näpud suht ebatäpsed.
Täiendus:
praeguseks olen ma alates kella neljast kuni.... kella poole kaheni ülikoolis istunud, puuviljas ning šokolaadist toitunud ja enam-vähem nullist interneti sotsioloogia nimelise seminari tarvis tehtava hüpoteetilise uurimuse kondikava kokku pannud. hetkel hakkas keegi ülikooli ees väga valjult tümmi laskma. nüüd tuleb vaid moepärast seminari jaoks kohustuslik lugemine kaasa printida ja siis läbi vihma kodu poole jalutada. UND!
neljapäev, jaanuar 25, 2007
Neuschnee!
Ametlikult ärkasin ma täna küll muusika peale. Kuid tegelikult See heli, mis mind Üles ajas oli....lumelabida hääl. Selline tume krobin, mis tekib siis, kui asfaltit lumest puhestada. Korraks tundsin end nagu Eestis. Minus kasvas elevus.. kas tõesti lumi maas? Ning aknast välja vaatamine vaid suurendas seda. Konstanzis on täiesti arvestatav lumevaip :). SUPER!
Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).
Minu retsept tervisesse
vajalikud komponendid:
* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika
Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)
Ravi käik:
Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.
Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.
Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.
Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.
Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.
Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.
Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.
Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.
Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.
PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.
Head paranemist!
Nii kirjutasin ma hommikul. Minu lumerõõm sai väljakutse poole päeva pealt alanud non-stop tativoolu näol. Tõenäoliselt seetõttu, et jalutasin hommikul õhukeste jalanõudega. Võimalik, et sinna panustasid ka eileõhtused nisujahu-piimapannkoogid, aga seda otsustagu igaüks ise ;). Päevapeale oli igatahes üsna sant olla ja peas känseldasin ma järgmiseks paariks päevaks igasuguse sotsiaalsuse. Nii hakkasingi ma kuskil neljast hoolega oma tervist parandama. Enne kojuminekut käisin ma ka apteegist ja poest läbi ning otsin viimased vajalikud asjad. Nohutablette ei võtnud, keemia on nõrkadele :).
Minu retsept tervisesse
vajalikud komponendid:
* pakk ürtidega kurgukomme
* nohutee
* kurgutee
* külmetusetee
* mesi
* küüslauk
* leib
* tomat
* muud võileivamaterjali
* liitrite kaupa vett
* teetassid ja teepurukogujad
* rätik v tassisoendaja
* citrocept
* apelsinimahl
* villased sokid
* kampsun
* tapmisele õhutav muusika
Neid võib muidugi vastavalt võimalustele/soovidele ära jätta või lisada. Soe piim on muidugi saatanast ;)
Ravi käik:
Kõigepealt likvideeri igasugune külmatunne villaste sokkide ja kampsuniga.
Pane vesi keema. Valmista ette kaks teetassi. Ühte sega nohu- ja kurguteed. Teise pane külmetuseteed. Kui vesi valmis, vala see tassidesse. Nohu- ja köhateed kästakse 45 minti tõmmata lasta. See pane kas rätiku v tassisoendaja sisse kuhugi ootama. Külmetustee saab 7 minutiga valmis, see tõsta lihtsalt eest ära.
Valmista endale küüslauguvõileib. Mina mahutasin sinna peale kaks küünt. Mina panin maitse hajutamiseks tomatit peale, põmst võib sinna igast asju panna. Kuna mu kõht reageeris suhteliselt valuliselt puhta küüslaugu närimise peale, siis sõin ma ühe singivõileiva enne küüslaugupommi. Et midagi ees oleks.
Söö ära eelvõileib. Söö ära küüslauguvõileib. Joo kurguteed. Tee sisse võib panna mett. Teadjamad räägivad, et tee temperatuur ei tohiks üle 40 kraadi olla, muidu hävinevad mee kasulikud omadused. Kui oodata ei viitsi, on abiks jääkuubikud. Ootamise ajal lutsuta näiteks ürdikomme.
Kui kogu see värk on natuke vajunud, siis vala endale klaas apelsinimahla. Sinna sisse valmista hea energia pomm, tilgutades 50 tilka Citrocepti. Kui mahla pole käepärast, siis võid iseloomu kasvatada ja palja veega neid tilku juua. Joo. Joo ja tunneta, kuidas greibiekstrakt üle keha laiali valgub ja tapatöödele asub. Nüüd on hea hetk panna käima tapmisele õhutav muusika ning vaimselt Citroceptile kaasa elada. It's killing time!
NB! Kuna Citrocept lagundab mürgiseid aineid, siis võib alguses tunne isegi halvemaks minna. Kuid see läheb üle.
Nüüd võid kas natuke pikutada, tukastada või niisama tiksuda. Lutsuta juurde köhakomme. Millalgi saab teine sats teed valmis.
Tõenäoliselt avastad umbes poolteist tundi hiljem oma teise teetassi, mis on tõmmanud rohkem kui küll. Joo natuke pealt ära, vala temperatuuri tõstmiseks juurde sooja vett. Lisa mett. Joo. Soovi korral kuula veel tapmisele õhutavat muusikat.
Kõigi eelduste kohaselt peaks varsti paremaks minema. Kui ei lähe, siis võib proovida Coldrexi jms apteegikraami. Või siis rohuteesid veel teha. Citroceptiga liialdada ei tasu.
Mul on igastahes praeguseks (kell 22:00) juba täitsa mõnus olla. Kirjutan blogi ja puha.
Veel üks hea rohi on enda välja magamine. Minu puhul jääb see kahjuks ära, kuna vaja kodutööga tegeleda.
PS! Kui sa pole Citrocepti varem kasutanud, siis tasub vähem endale tilgutada. Alustuseks piisab 20-st.
PS2! Teadjamad räägivad, et alkohol nullib igasuguse Citrocepti efekti. Seega tasub end natukeseks ajaks Bitteri balsamist ja Strohist eemale hoida.
PS3! Saksamaal müüakse Direktsafti. Maakeeli otsemahl, mida pannakse pakki ilma seda vahepeal kontsentreerimata. Jube hea on, ning Citrocepti maitset ei pane tähelegi.
PS4! Kui tapmisele õhutavad muusikat ei ole, siis võib selle vabalt asendada Queeni lauluga We Are the Champions. Võimillegaiganes.
Head paranemist!
reede, jaanuar 19, 2007
Kirill puhub
Eile öösel mõõdeti Šveitsi alpides tuulekiiruseks rekordilised 225 km/h. Zürichis, mis siit eriti kaugele ei jää mõõdeti 135 km/h. Tänahommikune 72 km/h kahvatub selle kõrval. Kuid päris tuuline on siiski.
Veel rubriigist Eestlased igas sadamas
Kui ma eile Kreuzlingenis, Šveitsis ringi kondasin, sattusin ma ühel väiksel tänaval sellise sildi otsa. Ma usun, et maamuna peal ei leia enam kohta, kus ühtegi eestlast ees poleks.
neljapäev, jaanuar 11, 2007
Der Urlaub in Estland und gross Erfolg
Mis ma siis Eestimaal tegin? Külastasin palju toredaid sugulasi ja tuttavaid, tuletasin meelde Tartut ja Tallinna aurat ning nautusin head Eesti toitu. Jõudsin ära käia isegi minifestivalil ja suitsusaunas. Kuid mõned seigad olid kohe eriti põnevad:
Hambaarst
Nagu enne mainitud, loksus mu hammas juba oktoobri algusest saadik. Päev enne vana aasta lõppu jõudsin ma siis lõpuks hambaarsti tooli. Hoolega hakati siis minu loksuvat hambakrooni ära võtma, et see uuesti juure külge korralikult tagasi panna. Kuid tegijal juhtub mõndagi ja nii läks see kroon eemaldamise käigus hoopistükis katki. Ega päris samasugust portselanist polnud asemele võtta ja nii sain ma plastikust asendushamba. Seda kannan senikaua, kuni mulle uus portselanhammas tehakse. Käimist jätkub kauemaks.. tõenäoliselt juuli lõpuni. Siis saab saagast juba kaks aastat :).
Liigesearst
Samuti käisin ma ortopeedi juures, kes rääkis mulle liigeste hüpermobiilsusest ja sellest kui ettevaatlik ma oma liigestega olema pean. Võitlus- ja lauasport on no-no.
Sellele vaatamata käisin ma osalemas MMA pingviinide treeningul. Hambakaitsmed olid muidugi Konstanzis. Vaatamata sellele, et ma olin kahekordselt ettevaatlik, sain ma osaledes ikkagi ühe pingviini käest mööda hambaid. Õnneks polnud mu asendushammas papist :). Ontlikud, kuid ohtlikud linnud! Minge neid kindlasti 20. jaanuar vaatama!
Uusaasta
Uue aasta võtsin ma vastu viiekordse maja katusel, kus sai üle Tartu linna ilutulestikku imetleda. Aastavahetuse tegi eriliseks fakt, et kohe uue aasta esimestel tundidel tuli meie seltskonnal vihaste venejeestlastega maid (ehk majakatust) jagada. Meid kupatatati võõralt territooriumilt tagasi oma katusenurgale ja redel võeti ka ära! Palju toredaid inimesi. Kuid see meid väga ei morjendanud ja pidu läks edasi Tulnuka filmi ning hiljem Zavoodi suurepärase aura seltsis.
Kuid kõik tore saab otsa ning ühel esmaspäeval oli tagasi Konstanzi minek. Ehkki teekond oli väga mitme lüliga, õnnestusid kõik ümberistumised sajaprotsendiliselt. Seekord oli meile varuks teistsugune üllatus.
Nimelt siis, kui me olime Konstanzis rongi pealt maha tulnud ja jooksime viimase liinibussi peale. Mul oli bussikaart käepärast ja jõudsin esimesena pärale. Tüdrukud jäid aga ukse ette kohmitsema ja sõidupiletit otsima. Selle ajaga jõudis neile ligineda üks asotsiaalse välimusega joobes mees, kes midagi saksa keeles pajatas. Kellelgi temaga tegeleda polnud aega... selle asemel käratas Mari-Liis omaette: "Kus mu kaart on?!". Imestus oli suur, kui parm sulaselges eesti keeles kordas: "Kus mu kaart on?". "Kas te räägite eesti keeles?" Üllatus oli mõlemapoolne. Kahjuks polnud aega temaga pikemalt juttu vesta -- bussijuht tahtis uksi kinni panna. Nii jäi tema taust meile teadmata. Äkki mõni Erasmuslane, kellel raha otsas.
Koju jõudes võttis meid vastu üliõnnelik Birgit. Tema juures toimus ka öine teeõhtu, mis meie nappe puhkusetunde veelgi lühemaks näpistas. Ning sealsamas teetassi juure sain ka kinnituse et mina küll Konstanzi purupaljana virelema ei jää. Nimelt kandsid minu pingutused saksakeelse motivatsioonikirja koostamisel vilja ning mulle garanteeriti suvesemestriks väike lisastipendium. Great success!! Siinkohal tuleb muidugi ära märkida Birgiti ja Mari-Liisi ennastsalgavad pingutused minu tekstihakatisest midagi mõistlikku välja vorpida.
PS! Minu maja ees hakkab kohe-kohe roosipõõsas õitsema. See talv ma vist lund ei näegi...
Hambaarst
Nagu enne mainitud, loksus mu hammas juba oktoobri algusest saadik. Päev enne vana aasta lõppu jõudsin ma siis lõpuks hambaarsti tooli. Hoolega hakati siis minu loksuvat hambakrooni ära võtma, et see uuesti juure külge korralikult tagasi panna. Kuid tegijal juhtub mõndagi ja nii läks see kroon eemaldamise käigus hoopistükis katki. Ega päris samasugust portselanist polnud asemele võtta ja nii sain ma plastikust asendushamba. Seda kannan senikaua, kuni mulle uus portselanhammas tehakse. Käimist jätkub kauemaks.. tõenäoliselt juuli lõpuni. Siis saab saagast juba kaks aastat :).
Liigesearst
Samuti käisin ma ortopeedi juures, kes rääkis mulle liigeste hüpermobiilsusest ja sellest kui ettevaatlik ma oma liigestega olema pean. Võitlus- ja lauasport on no-no.
Sellele vaatamata käisin ma osalemas MMA pingviinide treeningul. Hambakaitsmed olid muidugi Konstanzis. Vaatamata sellele, et ma olin kahekordselt ettevaatlik, sain ma osaledes ikkagi ühe pingviini käest mööda hambaid. Õnneks polnud mu asendushammas papist :). Ontlikud, kuid ohtlikud linnud! Minge neid kindlasti 20. jaanuar vaatama!
Uusaasta
Uue aasta võtsin ma vastu viiekordse maja katusel, kus sai üle Tartu linna ilutulestikku imetleda. Aastavahetuse tegi eriliseks fakt, et kohe uue aasta esimestel tundidel tuli meie seltskonnal vihaste venejeestlastega maid (ehk majakatust) jagada. Meid kupatatati võõralt territooriumilt tagasi oma katusenurgale ja redel võeti ka ära! Palju toredaid inimesi. Kuid see meid väga ei morjendanud ja pidu läks edasi Tulnuka filmi ning hiljem Zavoodi suurepärase aura seltsis.
Kuid kõik tore saab otsa ning ühel esmaspäeval oli tagasi Konstanzi minek. Ehkki teekond oli väga mitme lüliga, õnnestusid kõik ümberistumised sajaprotsendiliselt. Seekord oli meile varuks teistsugune üllatus.
Nimelt siis, kui me olime Konstanzis rongi pealt maha tulnud ja jooksime viimase liinibussi peale. Mul oli bussikaart käepärast ja jõudsin esimesena pärale. Tüdrukud jäid aga ukse ette kohmitsema ja sõidupiletit otsima. Selle ajaga jõudis neile ligineda üks asotsiaalse välimusega joobes mees, kes midagi saksa keeles pajatas. Kellelgi temaga tegeleda polnud aega... selle asemel käratas Mari-Liis omaette: "Kus mu kaart on?!". Imestus oli suur, kui parm sulaselges eesti keeles kordas: "Kus mu kaart on?". "Kas te räägite eesti keeles?" Üllatus oli mõlemapoolne. Kahjuks polnud aega temaga pikemalt juttu vesta -- bussijuht tahtis uksi kinni panna. Nii jäi tema taust meile teadmata. Äkki mõni Erasmuslane, kellel raha otsas.
Koju jõudes võttis meid vastu üliõnnelik Birgit. Tema juures toimus ka öine teeõhtu, mis meie nappe puhkusetunde veelgi lühemaks näpistas. Ning sealsamas teetassi juure sain ka kinnituse et mina küll Konstanzi purupaljana virelema ei jää. Nimelt kandsid minu pingutused saksakeelse motivatsioonikirja koostamisel vilja ning mulle garanteeriti suvesemestriks väike lisastipendium. Great success!! Siinkohal tuleb muidugi ära märkida Birgiti ja Mari-Liisi ennastsalgavad pingutused minu tekstihakatisest midagi mõistlikku välja vorpida.
PS! Minu maja ees hakkab kohe-kohe roosipõõsas õitsema. See talv ma vist lund ei näegi...
teisipäev, detsember 26, 2006
Väike Euroopa
Berit (#) Wiiii! Elu! : tead ma hakkasin oma sõbrannaga, sakslasega rääkima, kellega tutvusin prantsusmaal ja tuleb välja et ta on sind konstanzis loengutes näinud, ta õpib ka psühhi.
uku.ee : hahaha
uku.ee : kes?
Berit (#) Wiiii! Elu! : üks christina
Berit (#) Wiiii! Elu! : kui ta tagasi online tuleb siis võin pildi saata
Selline vestlus leidis aset eile õhtul. Varsti ilmus ka see neiu online ja ma tõdesin, et varsti muutub ka Euroopa selliseks külaks, nagu Eesti juba on.
uku.ee : hahaha
uku.ee : kes?
Berit (#) Wiiii! Elu! : üks christina
Berit (#) Wiiii! Elu! : kui ta tagasi online tuleb siis võin pildi saata
Selline vestlus leidis aset eile õhtul. Varsti ilmus ka see neiu online ja ma tõdesin, et varsti muutub ka Euroopa selliseks külaks, nagu Eesti juba on.
esmaspäev, detsember 18, 2006
Apdeit
Grüzil!
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
Ohverdasin eile natuke und ning sain lõpuks jällegi piltidega ühele poole. Lingi leiate paremalt tulbast "Saksa värki" juures. Uued teemad on umbes sellises järjekorras: õunad, Zermatt, UK tuur, München ja ülikoolielu.
Kuid see ei olnud ainuke tore asi, millega ma eile hakkama sain. Lisaks sellele käisin ma päeva jooksul kaks korda Šveitsis. Esimest korda hommikupoole uisutamas, teist korda õhtupoole kontserdil.
Kontserdist räägiks kohe pikemalt. Toimus see jällegi Winterthuris. Esinejaks oli seekord selline bänd nagu the Young Gods. Õnneks oli jäähalli asemel soliidsem koht valitud. Kui ma olin ukse taga pileti ostnud ja sisse astusin, hakkas mul tõeliselt kahju, et mul kaamerat kaasas polnud. Vana soolaladu ümbertegemine baariks-konsakohaks oli ülimalt hästi välja kukkunud. Rock Cafe-l on igastahes veel arenguruumi. Leidsin veel ühe üksiku vaba tooli, istusin maha ja tegin vist kestvusrekordi väikese õlle joomises. 55 krooni 30 cl kohta ei kutsu just kaanima.
Ringi vaadates avastasin muu hulgas, et olin konkurentsitult kõige noorem kontserdikülastaja. Tegelikult loogiline, arvestades, et ma olen sama vana kui bänd. Veider hakkas ikkagi.
Oodata tuli mul pea tund aega. Vahepeal käisid bändi liikmed laval kitarre häälestamas ja vahetasid publikuga paar sõna. Ning lõpuks hakkas esinemine ka ametlikult pihta -- lavale astus neli teises nooruses jumalat. Grupeering, kes tavaliselt viljeleb psühhedeelilst industrial muusikat, esitas seekord oma loomingut unplugged. Tolle projekti raames oli kaasatud ka üks abijumal, kes rikastas helipilti veelgi. Akustilise kitarride kõrval kasutati instrumentidena igasugust muud põnevat, nagu näiteks India sitar, merekarbikee ning ühe otsaga võimus olev kitarrijuhe. Kõik need helid suunati veel läbi mitmete efektiplokkide. Uues kuues ehitati lugusid nagu Our House, Charlotte, Gasoline Man, Gardez les Espirits ja muidugi ka mõned tulevase albumi pealt. Vaatamata plaadisoundi puudumisele, suutis see bänd mind täiest lummata. Plusspunktid veel viitsimise eest väikesearvulise publikuga vahetul suhelda. Mis sellest, et tegutsetud on 21 aastat.
Kahjuks saab iga hea asi läbi ning looga "Stay with Us" tänas bänd suurepärase atmosfääri eest ja lahkus lavalt. Koju minnes valdas mind veider harmooniline rahu.
Rongis oli mul au sõita koos vagunitäie Šveitsi sõduritega. Ning jälle oli mul kahju, et kaamerat kaasas polnud. Šveits on tore maa. Kui nad ainult nii veidrat saksa keelt ei räägiks.
Näiteks lugesin ma ühele luuletajale pühendatud rongis järgmised read:
"Hie ir schwyz da hei d'politiker fasch genge gsunde schlaf, s'isih dr lohn vom guete gwüsse, si sy würklech alli brav."
mani mater
šveitsi variant saksa keelest. Proovi sellest siis aru saada :)
esmaspäev, detsember 11, 2006
Tripp, kolmas osa
Viies osa: nõiaring ja nõiatänav
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
Järgmisel varahommikul liikusime Linnast tagasi külasse, eesmärgiga käia sealses kohalikus poes ja lõpetada ekspeditsioon järgmisel päeval varajase lennuga Saksa kolkasse.
Seepärast pidime esmalt leidma piletid bussile, mis meid küla keskelt lennujaama pidi viima. Mõtlemata, et vastavad piletid võiksime leida u. 50 meetrit kohast, kus Manchesteri-bussi pealt maha tulime, käisime sealsamas ümbruses ligi 2 tundi niisama ringi, väsitasime oma jalad ning Mikk muutus närviliseks, sest oli vaja ju ostlema minna! Suht nõme ühesõnaga. Lõpuks sai eesmärk siiski täidetud ning ka ostlemine Oxford Streeti nimelises poes kujunes päris edukaks. Sellest pole aga mõtet lähemalt rääkida, sest see tänav on liiga kreisi, seal võiks kulutama jäädagi...
Õhtul kohtasime külas Uku tuttavaid – Matthias Brünode riigist ning kergelt anglifitseerunud Tarmo. Loomulikult rääkisime pikalt Boratist ja jalgpallist, oli väga mõnna istumine. Hilisõhtul pöördusime siiski tagasi meie esimese majutaja Andrese poole, kes koos Madisega oli samuti käinud Jumaluse kontsertil.
Lahkelt kutsus Andres meile hommikuks takso maja juurde vastu ning kui olime saanud piisavalt (e. 2 tundi) magada, oligi aeg sõita takso vahendusel bussini, mis meid lennujaama viis. Loomulikult ei tulnud buss õigel ajal (sest see oli Itaalia firma buss), nii et saime oma suure kotiga jälle mõnusalt ringi käia kuni lõpuks tuli järgmine buss. Aega oli meil õnneks väikse varuga, nii et kõik oli kontrolli all.
Kuues osa: tripi sisutihedaim päev
...oli kindlasti mingi muu päev kui teisipäev, 28. november. Sellel päeval tulime nimelt varahommikul Saksamaale kus oli rämedalt jahe ja Konstanzi jõudes Uku läks kooli, samas kui Mikk kondas 25 kg asjadega 1 tund ühikatepiirkonnas ringi, sest ta ei oska orienteeruda ning läks mittevabatahtliku treeningu lõppedes unevõlga tasuma.
Õhtul vaatasime ülikoolis Saksakeelset filmi, millest me muidugi midagi aru ei saanud ja vahepeal kippus uni silma. Päeva toredaim osa oli õnneks alles ees, sest kinole järgnes kohalike kallihinnaliste veinide ja imeheade pannkookide mekkimine üheskoos Birgiti ja Mariliisiga. VERY NICE!
Seitsmes päev: Time Is Running Out!
Hell yeah! See oli alles päev! Uku jaoks algas see vist juba kell 8 või midagi, aga Mikk lubas endal kella poole kaheni põõnata. Kell neli sõitsime bussiga jänestena linna, et minna rongile, mis viis...Böblingeni! Meiega kaasas oli üks tore vene neiu Tasha, kelle isakodusse sõitmiseks peaks läbi käima terve Siberi. Böblingen oli õnneks veits lähemal.
Kohale jõudes võis tunda, et MUSE on kuskil lähedal. Mmm! Varsti jõudsimegi hiigelsuurde (vt. iroonia) Sporthallesse ning asusime ootama, et lavale astuks Bänd.
Ja siis see algas...minule üllatusena kohe lemmikloo Knights of Cydoniaga, ent kõige parem oli tulemas siiski lõpupoole...Time Is Running Out, New Born, Plug In Baby, Supermassive Black Hole, Map of the Problematique, jne...Starlight! Oi kuidas see rokkis! Ja möllu oli lava ees just mõnusalt. Ja valgusshow oli väga stiilne. Maagiline! Järgmine kord sooviks neid küll suuremal laval esinemas näha, ent nõnda lähedale siis ilmselt nii kergelt ei saaks...
Igatahes...lauluga Time Is Running Out andis Muse ilmselt meile vihje, et meie viimane rong tagasi Konstanzi läheb suht varsti. Siiski oli meil veel aega paar head lugu ära kuulata, süüa ja juua osta ja seejärel...liduda! Elu eest joosta, et ei jääks maha viimasest rongist! Täiskiirusel tormata tänavail, mille kohta me ei teadnud täpselt, kuhu need viivad. Joostes saime siiski vihjeid ning suuresti tänu jooksubrigadir Ukule jõudsime rongijaama nii 10 sekundit enne rongi tulekut.
Muidugi suutis Mikk just finišisirgel ehk raudteeliipritel kukkuda, nii et mõned tunnid varem suht terveks saanud hiljuti opereeritud põlvele lisaks sai siniseks ka suure varba ja teise põlve. Lisaks tuleb arvestada, et raudteejaam pole vist ohutuim koht kukkumiseks. Very nice! NOT! See selgus tegelt alles kohale jõudes, sest rongis oli enneolematu pingelangus ja tunne, et nüüd olemegi taevas. See kontsert, see jooks ja see rongisõit jäävad asjaosalistele eluks ajaks meelde. Happytimes!
Kaheksas päev: ilus lõpp ilusale tripile
Ma pole linnas, kus asub Zavood, vist terve semestri jooksul nii vara kooli jõudnud kui tol päeval. Ehk siis kella üheksaks jõudsime Uku ülikooli, mis iseenesest kandideerib vist maailma sopiliseima hoone tiitlile. Uku läks loomulikult õppima, otsustasin ise sama teha.
Äärmiselt veidras, ent meeldivalt vaikses biblioteegis juhatas Uku mind mõnusa kohani, kust avanes päris nummi vaade. Ja esmakordselt oli reaalselt võimalik õues midagi näha ka (sest ilmad on siin suht nõmedad). Pärast küllalt edukat õppimisseanssi külastasin kohalikku sööklat e. Mensat, kus pakuti inglaslikult maitsetut sööki. A mis sellest ikka...
Õhtul pakkis Mikk asju, et jätta Uku õppimistuhinasse ning sõita Baselisse, et järgmisel hommikul läbi Berliini koju lennata. Huvitav oli muidugi ka Baselis, kus kohtasin Liisi, kellele öömaja ning muu abi eest väga tänulik olen ning kes tundus olevat hüperaktiivne inimene, eriti võrreldes minuga, kel oli äärmiselt väsitav reis seljataga.
Lõpetada sooviksin siiski sellega, et reisi lõpuks ei saanud me küll olulisi vihjeid Suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks, ent selgeks sai see, et taolised reisid on väga vinged. Eriti kui need lõpevad järgmiselt: olles Ukuga Bodensee kaldal tripi lõpu tähistamiseks veidi Radlerit e. õlle ja limonaadi täitsa nauditavat segu pruukinud, istusin rongi peale, kuulasin mp3-mängijast üht oma lemmiklugudest ning heites viimast pilku kaunile Bodenseele, kärgatas seal küll tagasihoidlik, ent maksimaalselt sümboolne ilutulestik...Ja siis hakkas mulle kohale jõudma, kui eriline ja tore nädal just selja taha oli jäänud. Sõnadesse on kõike seda keeruline panna, ent läbi teatava prisma tegin seda siiski.
Loodetavasti oli teil vähemalt sajandiku võrragi nõnda tore seda lugeda kui meil seda kogeda. Kuulmiseni.
neljapäev, detsember 07, 2006
Tripp, teine osa
Kolmas osa: 24-hour Party People! vol. 2
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
Kuna me reedel tegime rahuliku õhtu ja läksime varakult magama, siis ei olnud mingit probleemi laupäeval vara üles saada ning Mekasse sõita. Samuti täitus ideaalselt soov jõuda samal päeval ka ostlema. VÕI SIIS MITTE!
Ajakava nihkus soovitust siiski vaid 2 tundi kaugemale ning Mekasse, mis asub tänaval nimega Sir Matt Busby Road, jõudsime umbes kell pool kolm (Uku ütles nii, ma ise ei tea täpselt!). Niisiis...Jõudsime kohale ja astusime sisse väiksesse poekesesse, umbes sama mis „Kõige Pood“ linnas, kus asub Zavood. Ühtteist oli seal 10m2 (või pisut rohkem) pinna peal müüki pandud, enamus punast värvi, mingi logo oli peal ja hinnad olid täiesti taskukohased. (Tuletan meelde, et tekst võib sisaldada irooniat ja sarkasmi)
Igatahes oli see tore koht, sest sealgi kohtasime rahvuskaaslasi ja muidugi lubasime endale ka kõva 4 naela eest nänni. Tegelt isegi rohkema eest, sest läksime ka Meka muuseumisse, mis muuseas tuletas meelde nii mõnegi ilusa, kurva või härda juhtumi nende Jumalate kohta, kel Meka ja tema kummardajate südameis oluline koht on.
Ja täiesti paratamatult tekkis Meka läheduses olles patune soov tulla siiasamma järgmine päev Gigantide Heitlust vaatama. Pilet oleks ainult mõnisada naela maksnud. Mõistuse pani meile ilmselt pähe aeg ning see, et järgmisel päeval ei olnud enam aega sellele niivõrd palju mõelda. Aga me veel jõuame sinna! Ausõna!
Niisiis, olles Mekas veetnud vaid 3-4 tundi, läksime tagasi linnaossa, kus elavad eranditult tudengid. Eesmärgiks oli kohata veel ja veel eestlasi (sest eestlased on lihtsalt kõige ilusamad. Ja ma ei ole mingi natsionalist, et te teaks!) ja see meil õnnestus.
Esmalt saime kokku Laidiga, kes valmistas meile imeliselt maitsva pastaroa. VERY NICE! Suur aitäh talle selle eest. Samuti õnnestus oma silmaga näha, et mõni neist igavatest traditsioonilisest inglise majadest võib seest ka stiilne olla. Majaekskursiooni käigus võisime tõdeda, et enne Laidit sealsamas elanud Jorgen oli toa oma äranägemise järgi väga mehiselt sisustanud...okei tegelt see tuba sobis Laidile palju paremini. No hard feelings, Jorgen, okay? :)
Üks hetk lahkus Mikk sellest stiilsest hoonest, nägemaks, et kohalike üliõpilaste elamine näeb ka täitsa cool välja. Ühesõnaga toimus trehvamine klassiõde Kerttuga, kelle külalislahkust on samuti keeruline üleliia kiita. Tema seltsis hakkasin end vaikselt valmistama ette õhtuks, mille peasündmuseks oli ette nähtud REIV. Yeah! Varsti liitusid minuga ka Liisi, Morka ning Uku ning olles tarvitanud veidi vägijooke, lahkusime eht-nooringlaslikult majast, kandes seljas vaid särki.
Muidugi hakkas päris kiirelt külm, kui taksoga peopaika Old Brewerysse kohale jõudsime ning külmad olid ka piletihangeldajate südamed. 40 või 50 naela pileti eest ületas isegi summa, mis maksime Jumaluse kontserti 1 pileti eest. Ja vaid 1 piletit oli meil vaja saada, ülejäänud olid õnneks olemas. Õnnega pooleks meil seekord vedas (või siis peab tõesti olema väga tähelepanelik, et parim pakkumine saada) – turuhindadega veel mitte kursis olev lahke olemisega noormees nõustus meile oma üleliigse pileti loovutama vaid 20 naela eest, keeldudes isegi teiste kaupmeeste altkäemaksupakkumisest. VERY NICE!
Reiv (või nu-rave, nagu seda vist nimetati, mida iganes) oli lahe. Kuulda sai nii indie-muusikat kui ka elektroonilisemaid asju a'la techno; sai hüpata nii esireas kui nautida esinemist veidi kaugemalt. Kell 3 läbi hakkas siiski igav ning hakkas tunduma, et ürituse korraldajad lootsid, et kliendid on nii purjus ja enam aru ei saa, et muusika tase enam nõnda kõrge polnud. Tagasiteel hakkas ka külm, sest läksime bussiga.
Neljas osa: 24-hour Party People! vol. 3
Päeva esimesest poolest pole vist eriti mõtet rääkida, sest taas magasime kaua ja siis lihtsalt käisime shoppamas (siiski, saime päris hea hinna eest päris toredaid asju. GREAT SUCCESS!). . Shoppasime edukalt ning jõudsime täpselt kella neljaks kesklinna ilmselt kõige stiilsemasse pubisse (nimega Varsity), et vaadata Gigantide Heitlust.
Mäng oli hea, pubi oli hea ja õlu oli hea, aga tulemusega päris rahul ei saa olla ja üldiselt me vist ei tohiks olla samal ajal välismaal kui Manchester United mängimas on, sest ka eelnevatel kordadel (kord vaatasime mängu Keenias pubis ning korra Londonis Loftus Road staadionil) on kõik sellised mängud lõppenud viigiliselt 1:1. Okei, mida iganes.
Pärast mängu pöördusime tagasi Fallowfieldi ehk üliõpilaste riiki, et veidi Liisi juures tšillida ja seejärel Kerttule külla minna. Muidugi uimerdasime liiga kaua, nii et Morkat, kes pidi sõitma Newcastle'isse tagasi inimkatseid tegema, enam ei näinudki. Lõbusaks kujunes õhtu sellegipoolest, läbi pideva huumori- ja sarkasmiprisma rääkisime maast ja ilmast ja millest kõigest veel...Ja imestasime Kerttu tublidust, sest ta suutis isegi kooliasjadega tegelda. Ja Ukul õnnestus üle pika aja maitsta kilu ja musta leiba. NICE!
Varsti siis jälle järgmised osad. Ja kui ses tekstis tundus midagi arusaamatut, siis palun pöörduda eelmise postituse alguse juurde. Püsige lainel!
esmaspäev, detsember 04, 2006
Vainikute kultuurilised õppetunnid Suurbritannias suursuguse Eesti riigi ülesehitamiseks.
Kõik teavad või siis peaksid teadma, et selle sügise suurim sündmus pole mitte see, et Bush, inglise kuninganna või see kolmas tüüp Eestit külastasid, vaid siiski see, kuidas Virumaa oma pojad käisid Suurbritannias kultuurilisi õppetunde saama. Mikk lendas saarele Tallinnast, Suursuguse Eesti Vabariigi Suursugusest pealinnast, Uku kuskilt Saksa kolkast. Et juttu oleks kergem lugeda, soovitame varem tutvuda mõistetega nagu iroonia ja sarkasm, samuti peaks vihjama, et:
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
küla=London
Linn=Manchester
Jumalus=Tool
Meka=Old Traffordi jalgpallistaadion.
Linn, kus asub Zavood=Tartu
Suursuguse Eesti Vabariigi Pealinn=Tallinn
Gigantide Heitlus=Manchester Unitedi ning Londoni Chelsea jalgpalliklubide kohtumine.
24-hour Party People=laul, täpsemalt Manchesteri rõõmsaloomuline hümn
Brünode riik=Austria
Iga osa on üks päev ning tripp algas neljapäeval, 23. novembril.
Esimene osa: mobiilid on nõrkadele
Tuleb välja, et London on tegelt ilgelt väike küla. Et Uku ja Mikk seal küllalt suvalises kohas kokku saaksid, pole kaasaja kapitalistliku väärastunud ühiskonna üht Nokiat – mobiiltelefoni – sugugi tarvis. Seepärast oligi Mikk eriti kaval ja jättis oma masinal, mille ta ühiskonna survest tulenevalt oli endale soetanud, sisse lülitamata funktsiooni, mis lubab ka välismaal kõnelda. Uku võttis mingi mobiilihakatise kaasa, aga sisulist kasu polnud neist kokkusaamisel kummalgi.
Niisiis, kui Mikk oli ühes väikses London Bridge'i nimelises rongijaamas kokkulepitud kohal (jah, tunnistan, selle kokkusaamise leppisin kokku laenatud telefoni kasutades), siis eestlane tunneb eestlase niivõrd hästi näha, et oli vaid tarvis veidi sealsamas rongijaamakeses ringi vaadata ja juba oligi Dünaamiline Duo koos. Happytimes!
Niisiis, istusime koos Andrese – meie esimese vastutuleliku öömajapakkujaga – väikse rongikese peale (inglastel on nende rongide, mis tegelt on suht kenad ja korras, pärast nii häbi, et hoiavad neid päev läbi maa all ja aint vahel õhtuti lasevad õue), mis viis meid maa alt küla keskelt natuke kaugemale.
Teeloleku vältel küllastusime infoga selle suhtes, kuidas järgmisel päev saada kõige kiiremini Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada. Lisaks patustasime koos Andrese ja Madisega natuke tervisenapsi ning mingi saare joogiga (klaasi peale oli kirjutatud Guinness). Tunne oli hea ning ootused järgmise päeva suhtes kõrged.
Teine osa: 24-hour Party People!
Väike ülevaade loogikast, mis toimib sealses infrastruktuuris. Pilet lennujaamast küla keskele (20-50 minutit) maksab 8 naela, taksosõit küla ühest äärest keskele (25 minutit) maksab 20 naela, pilet küla keskelt Linna, kus asub Meka ja kus oli Jumalus lubanud end ilmutada (4,5 tundi) maksab keskmiselt 3 naela (odavam kui bussisõit Suursuguse Eesti Vabariigi pealinnast linna, kus asub Zavood).
Igatahes läks bussireis päris mõnnalt ja valutult ning ehk isegi üllatavalt kiiresti jõudsime Linna (...kus asub Meka jne) piirile, seal võttis meid vastu lootustandev silt „Best Hand Job in the North“ (ja samas kõrval pesti miskipärast autosid).
Varsti jõudsime kesklinna ja varsti jõudis sinna ka meie järgmine öömajapakkuja, kellele oleme samuti surmani tänulikud. Ehk siis Liisi leidis hoolsa koolitöö kõrvalt aega, et meile vastu tulla ja järgmised 3 päeva meiega pidutseda. VERY NICE!
Teel öömaja poole veendus siinkirjutaja, et Linn on päris veider ja üldse kogu riik on suht kreisi – tänavail käib pidev liiklusreeglite rikkumine, mille suhtes on alla andnud ka politsei. Ilmselt taaskord üks kapitalismi harrastamise karm tagajärg (seepärast oli hiljem nii-nii hea jõuda Saksamaale, kus liiklus toimis õiget pidi).
Keerulised liiklusolud ei takistanud meil aga käimast poes, et avaneks võimalus mekkida vedelikku, mis oli väga positiivselt meelde jäänud eelmisest kultuurireisist – Stella Artois. I LIKE! Kohalike oludega tutvudes läks aeg suisa lennates ning varsti tundus meile, et tol päeval – 24. novembril 2006 võib tõesti Jumalus end ilmutada. Tundsime, et Jumalusele iseloomulikku energiat kiirgab MEN Arena nimelisest pühakojast, seetõttu lasime Liisil end lahkelt sinna juhatada. Milline üllatus, nii oligi!
Kell 20.50-22.30 sai Dünaamiline Duo täpsemat aimu sellest, milline näeb välja transiseisund. Kui me isegi sinna otseselt ei jõudnud, siis olime sellele väga lähedal, sest Mastadoni-nimelise prohveti ennustus läks täide ning end ilmutas vokaalinstrumentaalansambel Tool eesotsas ühe tüübiga, kelle nimi on vist Maynard James Keenan. VERY NICE! I LIKE! Need 100 minutit lähevad meie mõlema elus väga olulisele kohale. Neid tundeid pole aga võimalik sõnadesse transformeerida ja seepärast ma ei üritagi. Ütleme nii, et suht spets oli noh. Sobib?
Kontserti lõpul ilmnes, et suure massi palved lähevad vahel ka täide. Või noh, enamvähem. Igatahes mitu tuhat inimest, seehulgas ka meie, laulsime ja palusime, et taevaväravad võiks avaneda ning Los Angelese nimelise linna ühest riigist minema pühkida (erinevatel põhjustel, vt. laulu „Aenima“). Ja vihma hakkaski sadama! Kui mitte soovitud Los Angelesis, siis Manchesteris kindlasti. Ja mehiselt.
Kontsertiga oli pidu aga alles algamas – väikestest kommunikatsiooniprobleemidest hoolimata kohtusime Liisi ning Morkaga, kes oli kohale kimanud Newcastle-nimelisest kolkast. Ta teeb seal laboris kohalike inimeste peal katseid, et inglise naisi natukenegi ilusamaks muuta (eestlannasid ehk iludusi on seal paraku nii vähe, et tänavapilti nähes mitte oksendama hakkamiseks on paratamatult vaja abimaterjale). Ilmnes, et seekord oli Morka koos Liisiga kohaliku prevalveeriva loomaliigi ilustamiseks proovinud uudset vedelikku, mida tuntakse ka kui „viin“. Tundub, et sellest oli abi, sest klubis, kuhu läksime - 5th Avenue – olime me, eestlased, päris heas tujus ning teatud osa meist nautis tähelepanu, mis tulenes Tooli nänni ostmisest. I LIKE! But no sexytime.
Õhtu, kuhu mahtus nii Jumaluse ilmutus kui mitu tundi indie-muusikat, avaldas miskipärast mõju ka Dünaamilise Duo ja ülejäänud eestlaste seltskonna organismile. Ehk siis väsisime ära kella poole kolmeks! Ja läksime koju...kes otse, kes väikse ringiga.
Varsti juba järgmised osad. Stay tuned!
pühapäev, november 26, 2006
I have a secret to tell you... Tool is great!
Suvel ytles nii RHCP frontman. Ning eile sai see fakt j2rjekordselt kinnitust. Kylmajudinaid tekitavalt hea. Ning meie oleme elus ja tuju on hea!
Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.
Pealkirjadele vajutades saate ka videokinnituse. Cya.
neljapäev, november 23, 2006
La-la-land
Grüzil!
Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.
Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!
Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:
23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur
20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur
24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia
13.03 - 23.03. – ;)
16.04 - 20.07. – Suvesemester
Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.
www.meelis.ee
Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.
Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.
Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)
Auf Asche!
Siin ma nüüd olen... selle asemel, et pakkimisega tegeleda või iseendale soovituskirja koostada, kirjutan hoopis blogi.
Milleks endale soovituskiri? Mõned teist juba teavad... et keerukate arvutuste tulemusena on mul valminud plaan Konstanzi ka kevadsemestriks jääda. Bürokraatlik masinavärk on nüüd käima lükatud ning loodetavasti on selle tulemus kevadel-suvel Konstanzis õppiv Uku. Seetõttu otsustasin ma ka ühele saksa stipile kandideerida. "Õppejõu" soovituskiri võib õnneks inglise keeles olla, kuid varsti tuleb mul saksakeelne CV ja eluplaanide kokuvõte teha. Kuid raskused ongi ületamiseks!
Keda see kurvastab, siis jõuludeks tulen ma kolmeks nädalaks koju Eestisse. See juhibki mind mõndade oluliste kuupäevadeni:
23.11 - 30.11 – Vainikute reunion tuur
20.12 - 08.01 – Uku Eesti tuur
24.02 - 03.03 – Canazei, Dolomiti Superski, Itaalia
13.03 - 23.03. – ;)
16.04 - 20.07. – Suvesemester
Canazei kohta niipalju, et see on Mainor Meelise suusareis Canazei suusakülasse, kus ma grupijuht olen. Kui kellelgi veel suusa-/lauaplaanid tegemata, siis tasub selle reisiga ühineda. Kui seal vabu kohti on :). Reisi märksõna on Laudurite Eri. See tähendab võimalust lisaks tavarajale ka kohaliku lauahundi juhendamisel offpiste'i võimalusi nautida.
www.meelis.ee
Vainikute reunion tour algab homme varahommikul. Selle raames tuuritavad vennad Vainikud kõigepealt Suurbritannias Londonis ja Manchesteris ning seejärel ka Saksamaal Konstanzis ning hetkeks ka Stuttgartis. Pärast nädalast möllu jätkab noorem neist tuuri üksi, külastades veel Šveitsis Baseli linna, Prantsusmaal Baseli lennujaama ning samuti ka põgusalt Berliini lennujaama. Külalisesinejatena astuvad üles Tool, Muse ning Manchesteri baariteleri vahendusel terve Manchester Unitedi võistkond. Rääkimata tee peale jäävatest headest sõpradest.
Neid ridu internetti kopeerides olen ma tõenäoliselt juba välja mõelnud, kuidas ma viieks päevaks vajalikud asjad väikesesse seljakotti ära mahutan. Või siis kergema vastupanu teed läinud ja suurema seljakoti endale kaasa võtnud. Kuna ma endale äraantava pagasi piletit ei ostnud (9 € tahavad selle eest lisaks, mis on 30€ lennupileti kõrval üsna suur raha), siis näiteks dušigeeli ma kaasa võtta ei saa. Läätsevedelikku ka mitte. Tänu EU uutele reeglitele saan ma kõiki vedelaid asju kaasa võtta vaid 100 ml kotikestes LINK. Huvitav, millal esimene terrorist endale vedelikpommi sisse neelab ja selle kättesaamiseks nööri suust välja rippuma jätab :) Tea, kas see tegelikult ka võimalik on.
Kaasa tuleb võtta tegelt üsna vähe asju: särke, pesu, õppematerjale, natuke külakosti, telefoni ning kaamera laadija. Jah, sa lugesid õigesti. Mul on vaja ka kaamera laadija kaasa võtta. Miks? Sest just täna õhtul koputati mulle uksele ja ulatati naabri poolt üks pakk üle. Üks pakk, mis oli teel 25. septembrist saadik. Üks pakk, kus sees oli minu armas kaamera. Lihtsalt uskumatu. Eriti ajastus :)
Auf Asche!
pühapäev, november 12, 2006
Olen õnnelik et inimesed on nii ilusad ja head
Mardipäev. Kiire. Vaja paar kilomeetrit kaugemal õhtusöögile minna ja poolele maale viiv buss läheb kohe-kohe. Kuna hiljem on veel teatrisse minek, siis ei saa kuidagi ajakava edasilükkamist lubada. Tuiskan uksest välja ja teen paar kiiremat sammu allapoole-bussipeatuse poole. Bussi nagu ei paista ja võtan rahulikumalt. Ei saa jalga ju ära lõhkuda. Kuid mujale vaatamine maksab kätte. Üks hetk on buss juba peatuses ja vilgutab suunatulesid. Kiiresti silkan bussi poole. Üle tee minnes annab auto ilusasti ülekäiguraja juures teed, noogutan talle tänuks kergelt pead. Kuid juba buss lähebki ja mul ei jää üle muud, kui käsi laiutada. Kuid järsku viipab autojuht mulle, näidates käega kõrvalistuja kohta. Ning tõepoolest. Autos istus üks naine, kes otsustas mind välja aidata. Alguses mainisin talle bussi lõppsihtpunkti ja talle jäi ka see tee peale. Kui ma aga mokaotsast poetasin, kuhu mul tegelikult vaja minna on, lubas ta mind ka sinna ära visata. Uskumatu. Ning mul jäi kohalejõudes niipalju aega üle, et jõudsin veel türgi poes käia ning õhtusöögile veidrat, ingverijuurt meenutavat maguskartulit kaasa viia.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
Ahjaa, teater jäi siiski ära. Ei jätkunud meile pileteid.
teisipäev, november 07, 2006
Arzt ja värki
Mõni aeg tagasi kirjtasin ma, kuidas ma hoolega mitut spordiala testisin ja erinevatel viisidel end 5-6x nädalas sportlikult rakendasin. Tulemusena lõid mul paar nädalat tagasi vanad, kevade lõpust lumelauatamisel saadud vigastused välja ja viimasel ajal pole ma sportlikkus mõttes põmst mittemidagi teinud...peale taastusharjutuste. Kuna see on üsna nüri tegevus ja jalg/õlg on mul ikka edasi valutanud, siis otsustasin ma arsti juurde minna. Ning ma pean ütlema, et meditsiin on Saksamaal ikka väga tasemel. Kliinik oli ilus ja puhas ning samuti sain ma väga hea teeninduse tasemel personali poolt. Minu jalahäda diagnoositi kiiresti ning aidati seejärel õige side välja valida. Kui Eestis taheti mulle õla puhul vaevalt pilti teha, siis siin suunati katsumise mittetulemislikkuse peale kohe röntgeni juurde...ning selle mittemidaginäitamise peale veel mingile magnetuuringutele. Viimase jaoks peab küll natuke ootama, end igaltpoolt kumas läbi hoolivus ja tõesti tahe mind igatpidi aidata. Lisaks tuleb mainida, et jala raviks saadud rohud ja side läksid maksma 12 euri, mis on üldist taset arvestades ülimalt odav. Tõenäoliselt tänu haigekassale, aga positiivne siiski. Seega soovitan välislähetuses olles oma hädasid mitte endale hoida vaid lasta end nagu Saksa pensionäri poputada. Üks pensionär kusjuures minestas minu kõrval toolil sellepeale ära, kui arst end tema verist näppu uuris. Millise hoolega ta sealt ära kanti...
Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.
Nüüd olen ma antibiootikumikuuril ja järgmised 19 päeva on mul alkoholivabad. Tõenäoliselt.
Tellimine:
Postitused (Atom)