London. Wembley staadion. 90000 jalgpallihuvilist. See oli päris...VINGE!!!
Koos Tajoga (http://penlonely.planet.ee/blog/) jõudsime jalgpallimekani ligi 3 tundi enne mängu algust. Metroojaamast oli staadionimassiiv juba näha. Küll on tore, et see nii ligidal rongijaamale... Või siis mitte - kõnni ja kõnni, staadion muutub üha suuremaks, ent kohale veel ei jõua. Tee peal on mitmeid võimalusi oma raha nänni peale ära kulutada ning päris tihti on võimalus teistele sinisärklastele rõõmsalt viibata. Pingeid õhus ei ole, Wembley ümbrus on sõbralik, ent nii endas kui teistes on tunda ootust, et saaks jalgpalli hälli sisse kiigata, hea tulemus mängust oleks kah tore boonus.
Nagu nüüdseks teada, üks neist ootustest oli reaalne ja teine ebareaalne. Ehk siis, tulemus ja Eesti koondise
mängupilt olid päris mannetud, ent vaatepilt Wembley 90 000 istekohale ning see meeletu lärm,
mis mõlema meeskonna poolehoidjad erinevate sõjahüüdudega lõid...Kogu see tripp oli lihtsalt ülihea. Niisiis - Wembley jalgpallimeka - tempel mällu igaveseks. Tehtud! Ja kahe nädala pärast ootab mind Old Trafford...mmm!
Jalgpallilainel elab loomulikult kogu aeg ka Norwich, seda hoolimata asjaolust, et kohalik tiim Norwich City pole viimases kuues mängus jalga valgeks saanud. Siiski loodan ka neid vaatama ning võibolla isegi toetama minna. Loodetavasti mängus Watfordi vastu, kui Poom peaks selleks ajaks taas terve olema. Plaan on minna koos Aiviga. Jah, see on eesti nimi! Sest nagu eelmises postituses mainisin, leidsin siit linnakesest rahvuskaaslase. Aivi elab koos Craigiga, kes on sama pikk kui Peter Crouch, toetab Norwich Cityt, pursib natuke eesti keelt ja elab ka Eesti jalgpallimeeskonnale kaasa. Väga positiivne, et saab vahetevahel siiski ka natuke emakeeles suhelda siin võõral maal. :)
Emakeeles sain suhelda ka Toomaste ja Peetriga, kes pärast Wembley-käiku mulle külla tulid ning Norwichis ringi uudistasid. Oli äärmiselt tore (ja erakordselt hea ilmaga!) nädalavahetus. Üle pika aja sõpru näha on nõnda positiivne tunne, et sõnadesse ei oskagi seda panna.
Kuu aega Inglismaal olid mu mälestustest peaaegu pühkinud musta leiva (ja pelmeenide) ehk eesti tudengi lemmikute maitse. Täitsa gourmet! Nädalavahetusel saabus sõprade abil aga humanitaarabipakett, nüüd saan jälle (pelmeene ja) musta leiba süüa. Aitäh! humanitaarabipaki, kuhu kuulus veel mesi, eesti õlu ja mõned olulised asjad veel, kokkupanijaile, sest kõigest sellest on ikka päris palju kasu olnud juba. :)
Pelmeenid sain kohalike leedukate poest, kus on veel igasugust ida-eurooplasele kodust kraami. Väga nunnu. Kuulukse, et vahel on seal eesti siidrit kah saadaval...
Paar huvitavat seika veel - eile trehvasime sõpradega nii ettekandjat, kelle nimi olla Tallinn, ning šveitslannat, kes 5 aasta eest 5 kuud eesti keelt õppis, ent vähesest praktikast hoolimata seda suhteliselt aksendita ja puhtalt rääkida oskas. See võttis päris tummaks kohe. Positiivseid emotsioone iga päev, kuhjaga! Mulle hakkab siin üha rohkem meeldima. :)
Positiivseid emotsioone ka neile, kes pilte soovivad näha, sest paari päeva jooksul teen pildinduses korraliku uuenduse. Seniks - keep watching your shoes!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar