Ainult 8 ja pool tundi kulus, et jõuda Norwichist hulga põhjapoole, UK ühte peopealinna Manchesteri. Aga kõik, mis mind nädalavahetusel ees ootas, oli seda vaeva küllaga väärt!

Eelmisel sügisel, mil Ukuga otse Tooli kontsertilt 5th Avenuesse ehk Manci ühte toredamasse rokkmuusikaklubisse läksime, ei osanud ma seda kohta vist nõnda hinnatagi. Sest UK oli võõras ning just oli seljataga eelmise aasta üks parimaid kontserte. Seekord oli kõik mõnevõrra tuttavam, sellest hoolimata ülivinge, sest muusika oli hea, rahvas lõbus ja baarihinnad ka talutavamad kui Norwichis, üllatuslikult. Ilmselt seepärast oligi nii vinge, et Norwichis nõnda head tavalist klubipidu ei pruugi leida, kuigi seda ma pole ka eriti üritanud veel.

Kiirtoidukohtadest kubiseb see linn muidugi veel paremini kui Norwich, ühes neist õnnestus öösel ühele töötajad vs. klient konfliktile, mis siiski enne nugade välkumist rahustati, peale sattuda. A mis sellest ikka, tundsin end piisavalt turvalisena ning pärast nauditavat klubiõhtut võisin mõelda, et veelgi parem päev ootab ees.

Ja nii oli. Esiteks saime fantastilise hommikusöögi Kerttu juures, mida ma enda arust 
millegagi ära ei olnud teeninud. Õnneks arvas Kerttu teisiti, tema hoolitsusest jätkus mu kõhule kuni õhtuni välja, külalislahkus ei lähe veel aastaid meelest. Aitäh, Kerttu! :)

Laupäev olnuks ideaalilähedane juba sellest hetkest, mil Old Traffordi jalgpallistaadioni 
punastele tribüünidele astusin. Sõnadesse on seda kõike raske panna. Ligi 10 aastat tagasi alguse saanud soov Old Traffordil Manchester Unitedi mängu näha sai teoks.
Ja kui eelmisel kahel korral, mil meeskonna mängu ajal samas linnas olen olnud, on piirdutud 1-1 viigiga, siis seekord oli olukord nibin-nabin erinev. 1-1 oli saavutatud juba vähem kui kümne minutiga, punased jalgpallivõlurid andsid tõelise etenduse ning lõppseis 4-1 peegeldab jõudude tasakaalu ManU ja Middlesbrough vahel päris hästi.

Stand up for the Champions! Who the fuck are Man United, as the Reds go marching on-on-on?! Mitu aastat tuntud kuulsaid jalgpallihüüdeid oma kõrvaga kuulda ja oma häälega hüüda on kogemus, mida kavatsen sel samal staadionil veel kindlasti korrata. Pärast mängu polnud mingit soovi staadionilt lahkuda, ent viimaste seas pidin seda ometigi tegema, et hankida endale poster legendaarse Ole Gunnar Solskjaeri poster ja jätta ostmata t-särk kirjaga "Which ship has never docked at Liverpool? The Premiership".

Olin vist ainus, kes terve tee kesklinna tagasi jalgsi läks, ent trammi- ja bussijärjekordade vältimine tasus end ära. Esiteks polnudki distants nõnda pikk, teiseks sai parema võrdlusmomendi Manci ja Norwichi vahel. Ehk siis, arhitektuuriliselt ma suurt erinevust ei märganud. :P

Õhtupoolikul jõudsin tagasi Morka ja Liisi imepärasesse korterisse, et valmistuda päeva tippsündmuseks nr. 2 - "The Warehouse Project". Teiste sõnadega reivilaadne üritus Manci rongijaama all asuvates hüljatud laohoonetes. 6 tundi professionaalset elektroonilist 
muusikat vahepealsete rokinüanssidega oma ala parimate poolt. Boys Noize, Radio Soulwax, 2manyDJs.
Järjest, ilma pausita esinejate vahel, täie hooga, väga valjult (veel esmaspäevalgi andsid kõrvad tunda), mis kõige tähtsam - VÄGA HÄSTI! See on isegi vähe öeldud, igal juhul tahan sinna
 tagasi. Ja üllatust-üllatust, varsti saangi, sest kolme nädala pärast vallutavad Manci 
üheks õhtuks taas vennad Vainikud! Oujee!

Seniks aga ürituselt kell 3 hommikul esireast võetud klipp http://www.youtube.com/watch?v=oVae1snz5oc (ainult täisealistele!) ja suured-suured tänud Morkale minu majutamise 
ja toitmise (nii head sööki pole väga ammu saanud) eest! Ja Liisile suursuur aitäh oma toa laenutamise 
eest, hoidsin seda hästi. :)

Nädalavahetusel saadud positiivsest energiast jätkub siiani väga palju. Tõsiselt vinge aeg oli Manchesteris, vahest Inglismaa-perioodi parim! 

Teistel teemadel:

Kirjutasin täna oma esimese essee kooli jaoks. Loomulikult ootan parimat hinnet võimalikest.
Vihma pole ma nüüd juba üle kahe nädala näinud. See pole normaalne, kuid ma ei kurda. Küll varsti tuleb. Kindlasti näiteks Edinburghis, kuhu sõidan paariks päevaks sel reedel, ilmselt siis ka Cardiffis ja Manchesterist sellest 10 päeva hiljem. Ja kui jutt juba reisimisele läks, siis 23-25 novembril võite leida mind Pariisist. Oui! Gourmet! Seal kohtuvad siis eriti vinged tüübid ja tšikid, kellel kõigil on ka blogid, mis on sellelt samalt lehelt ilusti leitavad: Priit, Maria, Kata, Ingrid.

Enne seda kõike: Halloween! Täna! Trick or Treat! (täpselt kirjutamise hetkel koputati uksele!)

Wilberforce Road

Ükskord vist sai mainitud, et siin on muidu suhteliselt ohutu, ainult üks 200meetrine tänavajupp on ohtlik. Viimase kahe päeva jooksul on seal 3 autot - 1 Fiat ja 2 Volkswagenit - pättide ohvriks langenud. Kokku teeb see juba 6 rüüstatud autot, vähemalt üks iga nädala kohta ja üks iga 30-40 meetri kohta. Millalgi ilmub ehk fototõendeid ka sellest toredast tänavast. Imelik küll, et endiselt seal parkimist jätkatakse...

Autoteemas jätkates - täna sai mul tervelt aasta aega juhtimisõigust täis. Jee! Natuke isegi kahju, et viimaste nädalate jooksul praktiseerida pole saanud. Siinsel rahulikul liikluskultuuril oleks igale eestlasele midagi eeskujuks seada. Siiani olen ainult ühte roadkilli näinud. See oli ka täna. Sissemurdmised ja kassitapp minu juhiloa-aastapäeval, hmm...

Juba 9 või 10 päeva pole vihma sadanud. Paraku ei saa ma seda erakordsust jalgrattaretkedeks kasutada, sest odava ratta kvaliteet hakkas ilmnema - käigud krigisevad ja kumm jooksis õhust tühjaks. Juba eelmisel nädalal. Ülikooli rattaparandajail on aga käed-jalad nii tegemist täis, et alles täna sain selle parandusse viia. Tundus, et terve päev kõpitsesid nad selle kallal, aga tulemuseks lihtsalt see, et jäin ligi 10 naela võrra vaesemaks, kuid kumm jooksis mõne minutiga jälle tühjaks ja käigud endiselt jukerdavad. "Õnneks" sai parandajail just tööpäev läbi, õiendama saan alles kolmapäeval minna...

Einoh, pole väga hullu, sest vaevalt mul nädalavahetusel Manchesteris eriti ratast vaja on. :)

Cheers, God!

Kui ma teisipäeva hommikul kodust lahkusin, polnud mul aimugi, et jõuan samal päeval nii karjamaale, suusamäele kui ka kirikusse õllefestivalile.

Hurraa-hurraa, järgnevat juttu saadab ka pildigalerii, mille leiab aadressilt picasaweb.com/vainikm/MinuElu või siis vastavalt lingilt selle lehe vasakul äärel.

Kuna juba nädal aega pole vihma sadanud (küllap siis homme tuleb...), siis oli viimane aeg oma viimasel ajal jukerdav (kaart on vigane, vist) digifotokas tööle panna ning sellest linnakesest siin enda ja teiste jaoks parem ülevaade saada. Alustasin loengusse mineku asemel campuse jäädvustamisega, sügis on selleks äärmiselt sobiv aeg.

Vahepeal kooli jõudnud, oli keskpäevast edasi vaba voli ning plaan leida üles Norwichi suusaklubi. Jah, suusaklubi. Ja see tegevus, mille eelduseks on lume olemasolu. Aga sellest hiljem.

Ilus ilm kutsus mind ülikoolilinnaku seninägemata nurki uudistama. Nii sain taaskord kinnitust asjaolule, et siinsed pargid on ikka ääretud ning seetõttu õnnistuseks ka siinsetele
kennelliitlastele. Samuti nägin, et sildi "Norwich Law School" taga peitub nii seest kui väljast stiilne vana mõisahoone ning selle juurde kuulub muidugi päris ehtne park igasuguse toreda taimestikuga. Taaskord palju ilusaid kohti inspiratsiooni hankimiseks!

Kui olin jõudnud campuse kiirevoolulise jõeni, mille nime ma endiselt ei tea, leidsin, et campuse äärelt läheb see veel edasigi...ehk siis ülesvoolu tegelikult. Suur oli minu üllatus, kui leidsin end peagi soiselt karjamaalt, kus ruumi nii lammastele, hobustele, luikedele, partidele ja hulgale teistele lindudele. Üllatav oli ka mõista, et ma tõesti linna piirist vaid paarsada meetrit elan. Ülikool on kah täitsa linna piiril...

Polnud veel jõudnud ühest üllatusest üle saadagi, kui leidsin küllalt kergesti, et Norfolk Ski Club tõepoolest eksisteerib ning suusatajaid oli radadel ka tol hetkel. Teksad jalas, jope seljas ja kiiver peas. Lund küll pole, aga tehiskattega mõnesajameetrised nõlvad on ometi parem kui mittemidagi. Kõik vajalik on olemas - tavanõlvad, trikipark, mogulid, lift, varustuse rent, gravitatsioonijõud. Ja hind ei olegi nii tapvalt kallis...Siia ma tulen tagasi! :)

Kuna suusakeskus jääb Norwichist kilomeetrikese siiski välja, siis sõidavad sinna külla bussid harvemini ning mõistlik oli keskusesse tagasi jalutades minna. Kindlasti oli see õige otsus, sest leidsin veel mõnegi huvitava koha, enne kui jõudsin keskusesse, et minna Norwichi 30ndale õllefestivalile...

Arusaadav ja huvitav, et näiteks kunstikeskus oli endisesse kirikusse rajatud. Ilmselt on neil pühakodasid üle jäänud, sest südalinnas asuva endise kloostri ehk St. Andrew's Halli on mõneks päevaks hõivanud õllefestival - Campaign for Real Ale! Cheers, God! Kohalike usklike kommentaari ma pole veel küsinud, aga päris veider oli näha sadu õllesõpru hoones, kus veel seintel suured nooblite meeste portreed rippusid. Oreli taga oli baar, hoone ise hoolega mitmesaja erineva õlle pütte täis topitud. Miks ka mitte.

Ei tea, kas päevil, mil siin veel kloostrielu kihas, kah ukse taga mitmesajameetrine järjekord oli, kus ootajaile kohvi, pizzat ja ajalehti müügiks pakuti...

Igal juhul proovisin kah mõnda nn. tõelist inglise ning üht importõlut. Võib kindlalt öelda, et õlle nime all müüakse ikka väga erinevaid asju, mis kokkuvõttes võivad mõjuda nii, et järgmine päev väga loengusse ei viitsi minna...Õnneks jõusaali (millest on saanud mu rutiini oluline osa) siiski jõudsin ja täna oli seminarivaba päev, homme olen tublim. :)

Ja ülehomme sõidan Manchesteri! Old Trafford ja Warehouse Project ootavad! Nagu ka Morka ja Kerttu, ma loodan...

PS. Sorry, Toomas, Wembley pildid siiski ei jõudnud veel netti.

Tempel ja humanitaarabi

London. Wembley staadion. 90000 jalgpallihuvilist. See oli päris...VINGE!!!

Koos Tajoga (http://penlonely.planet.ee/blog/) jõudsime jalgpallimekani ligi 3 tundi enne mängu algust. Metroojaamast oli staadionimassiiv juba näha. Küll on tore, et see nii ligidal rongijaamale... Või siis mitte - kõnni ja kõnni, staadion muutub üha suuremaks, ent kohale veel ei jõua. Tee peal on mitmeid võimalusi oma raha nänni peale ära kulutada ning päris tihti on võimalus teistele sinisärklastele rõõmsalt viibata. Pingeid õhus ei ole, Wembley ümbrus on sõbralik, ent nii endas kui teistes on tunda ootust, et saaks jalgpalli hälli sisse kiigata, hea tulemus mängust oleks kah tore boonus.

Nagu nüüdseks teada, üks neist ootustest oli reaalne ja teine ebareaalne. Ehk siis, tulemus ja Eesti koondise 
mängupilt olid päris mannetud, ent vaatepilt Wembley 90 000 istekohale ning see meeletu lärm,
mis mõlema meeskonna poolehoidjad erinevate sõjahüüdudega lõid...Kogu see tripp oli lihtsalt ülihea. Niisiis - Wembley jalgpallimeka - tempel mällu igaveseks. Tehtud! Ja kahe nädala pärast ootab mind Old Trafford...mmm!

Jalgpallilainel elab loomulikult kogu aeg ka Norwich, seda hoolimata asjaolust, et kohalik tiim Norwich City pole viimases kuues mängus jalga valgeks saanud. Siiski loodan ka neid vaatama ning võibolla isegi toetama minna. Loodetavasti mängus Watfordi vastu, kui Poom peaks selleks ajaks taas terve olema. Plaan on minna koos Aiviga. Jah, see on eesti nimi! Sest nagu eelmises postituses mainisin, leidsin siit linnakesest rahvuskaaslase. Aivi elab koos Craigiga, kes on sama pikk kui Peter Crouch, toetab Norwich Cityt, pursib natuke eesti keelt ja elab ka Eesti jalgpallimeeskonnale kaasa. Väga positiivne, et saab vahetevahel siiski ka natuke emakeeles suhelda siin võõral maal. :)

Emakeeles sain suhelda ka Toomaste ja Peetriga, kes pärast Wembley-käiku mulle külla tulid ning Norwichis ringi uudistasid. Oli äärmiselt tore (ja erakordselt hea ilmaga!) nädalavahetus. Üle pika aja sõpru näha on nõnda positiivne tunne, et sõnadesse ei oskagi seda panna.

Kuu aega Inglismaal olid mu mälestustest peaaegu pühkinud musta leiva (ja pelmeenide) ehk eesti tudengi lemmikute maitse. Täitsa gourmet! Nädalavahetusel saabus sõprade abil aga humanitaarabipakett, nüüd saan jälle (pelmeene ja) musta leiba süüa. Aitäh! humanitaarabipaki, kuhu kuulus veel mesi, eesti õlu ja mõned olulised asjad veel, kokkupanijaile, sest kõigest sellest on ikka päris palju kasu olnud juba. :)

Pelmeenid sain kohalike leedukate poest, kus on veel igasugust ida-eurooplasele kodust kraami. Väga nunnu. Kuulukse, et vahel on seal eesti siidrit kah saadaval...

Paar huvitavat seika veel - eile trehvasime sõpradega nii ettekandjat, kelle nimi olla Tallinn, ning šveitslannat, kes 5 aasta eest 5 kuud eesti keelt õppis, ent vähesest praktikast hoolimata seda suhteliselt aksendita ja puhtalt rääkida oskas. See võttis päris tummaks kohe. Positiivseid emotsioone iga päev, kuhjaga! Mulle hakkab siin üha rohkem meeldima. :)

Positiivseid emotsioone ka neile, kes pilte soovivad näha, sest paari päeva jooksul teen pildinduses korraliku uuenduse. Seniks - keep watching your shoes!

Wembley!

Ma ei saa! Siuke ärevus on sees enne homset..ee...juba tänast mängu! Kõike võib juhtuda! Ja juhtugu mis tahes, see saab olema SUUR sündmus. Oujee!

Seda kah, et ma siiski ei ole ainus Norwichis elav eestlane, nagu täna välja tuli, ning kuuldavasti müüakse siin ka ida-euroopa kaupa ühes leedu poes. Aga see on siiski täiesti ebaoluline. Praegu.

Laupäev, 13. oktoober läheb igal juhul ajalukku. Viie tunni pärast alustan kodust teekonda, et sellele ise tunnistajaks olla!

Whips, Leather, and a Good Hard Ride

Inglismaa-aja esimese postituse juures jätsin mainimata, et Mind the Gap on lause, mis londonlasi ilmselt igal hetkel, sealt läbikäigul olevaid inimesi vaid paar päeva kummitab. Ehk siis, sealses undergroundis kuuleb seda iga minuti tagant.

Tänase postituse pealkiri ei tulene aga üldsegi mõnest fetish-unelmast, nagu nii mõnigi lugeja ilmselt juba ootas. Tegemist on University of East Anglia (UEA) hobusesõprade klubi tunnuslausega. Klubisid on siin ühtekokku mitukümmend, nagu vist juba maininud olen. Täna avastasin, et neil on ka oma kontorid ülikoolis. Samuti avastasin, et niigi mõnusa tudengipubi kohal asub erm...teine tudengipubi, mis mõeldud vaid teaduskraadiga UEA-lastele, ja snookerimängimistuba. Päris noobel värk. Sissekiikamine reetis, et disaini poolest meenutab too ruum pigem tavalist inglise pubi ning ka meeleolu tundus olevat vähe rahulikum/akadeemilisem kui korrus allpool ning mitu korda suuremas Union Bar-is.

Seda gerontide pubi sattusin märkama peamiselt seetõttu, et taaskord oli põhjust minna LCR-i ehk peoruumi kontserti nautima. Siiani olin sinna sattunud varemmainitud tränapeol, paaril sissejuhataval tudengipeol ning...sel esmaspäeval Happy Mondaysi kontsertil. Eelnevatest pole enam suurt midagi rääkida, HP on aga Suurbritannia kultusbänd, pärit Manchesterist ning tuntud näiteks looga "24 Hour Party People" (http://www.youtube.com/watch?v=7TAS0WHWlOA) ning legendaarne juba 80'ndate lõpust saati. (http://en.wikipedia.org/wiki/Happy_Mondays) Seda oli märgata ka publiku hulka vaadates, sest päris palju oli bändil juba keskealisi toetajaid. Nagu Led R Eestis, mõnes mõttes.

Kui see kontsert ilmselt siiski polnud väärt seda 25 naela, mis ilmselt legendistaatuse eest tuli maksta, siis täna sain lõpuks kinnitust sellele, et LCR-i päris korralikku akustikat saab ka maksimaalselt ära kasutada.

Choose life, choose a job, choose a career, choose a family, choose a fucking big television. Choose washing machines, cars, compact disc players and electrical tin openers. Choose good health, low cholesterol and dental insurance. Choose fixed interest mortgage repayments, choose a starter home, choose your friends. Choose leisure-wear and matching luggage. Choose a three-piece suite and higher purchase and a range of fucking fabrics. Choose DIY and wondering who the fuck you are on a Sunday morning. Choose sitting on that couch watching mind-numbing, spirit-crushing game shows, stuffing fucking junk food into your mouth. Choose rotting away at the end of it all, pishing your last in a miserable home, nothing more than an embarrassment to the selfish, fucked up brats you've spawned to replace yourself. Choose your future, choose life.

Jep, see on filmist "Trainspotting" ning täna esines Underworld. See oli super. Olen tänavu väga palju häid ja ka mõnda halba šõud nautinud. See läks kindlasti heade kirja, TOP 5 ilmselt. Noh, paar päris head kontserti on veel ees, aga 2 tundi väga mõnusat elektroonilist muusikat igasuguste eriefektide ning samas ilma trügimiseta on päris keeruline üle trumbata. Kuna kogemus on nii värske, siis rohkem sõnu ei oska selle kohta kosta. SUUREPÄRANE OLI!

Neile, kes väga-väga loodavad kuulda rohkem mu kooli- ja muu elu kogemusest, siis varuge kannatust. Remargi korras võiks mainida, et viimases paaris kirjas mainitu on vaid osake mu elust ja tegelikult kõik 24 Hour Party People'i rütmis ei möödu.

La La Land

Something 'bout those little pills
Unreal, the thrills, they yield, until
They kill, a million braincells

Eile käisin ülikoolis tränapeol. Ärge küsige miks. Ilmselt seetõttu, et lubati: "somekind of electronical music". Oligi...mingit sorti.

Esimese asjana sisse jõudes pakuti mulle tablette. Või siis taheti mult osta. Vahet ei ole, ülikoolis toimuva peo kohta oli see kergelt üllatav. Aga kui veidi veel ringi vaatasin, siis mõistsin, et oligi selline tabletipidu. 
Ja eriti räme tümakas, mida mängis selline 90kilone prillidega Butch, kes saatis end
nn. "majaehitamisliigutustega". Oujee. Laval olid ka eriti minides seelikutes eksootilist tantsijat, kes uskumatul kombel suutsid ääretu tempoga kaasa väänelda, Vähemalt tõestus sellest, et siin leidub ka modellivälimusega neide...

Tempot ei suutnud aga taluda päris kõik külalised. Ühel hetkel nägin paari meetri kaugusel süüdimatult oksendavat neiut, kui ta end koguda jõudis ja lahkus, ei pannud okselaiku keegi pahaks ning tantsusaal tühja kohta ei sallinud. Paar meetrit teisel pool rokkis ligi 50aastane diskovana ning aeg-ajalt oli kümnete tõsiselt neoonvärvides noorte seas näha ka tõsiseid steroidi- ja lihamägesid. Oluline erinevus pidudest, kuhu olen harjunud sattuma, oli ka asjaolu, et baaris oli tavalisest tunduvalt menukam osta vett. Põhjus peegeldus sõna otseses mõttes mõne "hullunud" tantsija silmadest...

I've been the one to party
Until the end
Looking for the afterparty
to begin

I'm going down, to, La la land
I hope to see you soon in, La la land

Umbes kell üks hakati pealaval (jah, kõrvallava vähe leebema elektroonikaga oli kah) suurtelt ekraanidelt reklaamima ürituse järelpidu, ent see polnd siiski päris minu maitse, pealegi olin sinna saabunud ühelt muusikaliselt hulga mõnusamalt ürituselt...

Tundub, et Inglismaal algavad üritused suhteliselt kohe pärast uste avamist. Vähemalt need, mis toimuvad kunstikeskuses. Järgmine kord tean siis paremini, ent seekord läksin üritusele lihtsalt alles viimase (ent põhilise) bändi ajaks. Iliketrains oli bändi nimeks, suht emo laks (ametlikult küll post-rock vms) kokkuvõttes, aga massiivselt parem tränapeost. Kas ma olen maininud, et siin on palju-palju kirikuid?

Igatahes on. Kirikuid siis. Palju. Ja üks neist on ümber ehitatud kunstikeskuseks. Päris originaalne, peaks ütlema. Seest meenutab pisut Rock Cafet, massiivsete ja kirikule omaste postide pärast ilmselt. Altarit ja pinke ja riste, nagu kirikus tavaliselt, aga ei ole. On väiksemat sorti lava ja tühi plats, kuhu mahub paarsada inimest. On ka baariruum, ja paar tuba, et kõrvu muusikast puhata. 
Meeldiv. Sinna lähen ma veel tagasi...

Täna sain lõpuks ratta kätte. Ja nüüd lähen teengi pimedust trotsides esimese ringi!

Campus

Tere jälle.

Mõni sõna siis ülikoolist.

Ülikoolilinnak ehk "campus", nagu ma ka tekstis edaspidi kirjutama hakkan, asetseb linna ääreosas (kesklinnast 10-15 minutit bussiga) ning koosneb suurest hulgast õppe-, sotsiaalse elu ning eluhoonetest, mida 
ümbritsevad ääretud muruplatsid, ühelt poolt kleenuke jõgi, ühelt poolt piklik järv. Kogu alale ringi peale 
tegemine võtaks umbes tunni.

Ühiselamuid on erinevaid, ent suures enamuses on need mõne aasta eest valminud stiilsed hooned, kus igal elanikul on omaette tuba ning kuue inimese peale jagatakse kööki, olenevalt ühiselamust ka pesuruume. Ise olen külastada jõudnud kahte eksemplari, ühte kohe linnaku keskuse juures ning ühte hoopis kesklinnas. Ruumi on mõlemas palju ning Tartu ühikatele annavad silmad ette, eriti need, mis campusel asuvad. Veider nende juures on see, et igaüks võib toas suitsetada palju tahab, aga küünlad 
on keelatud ja postritega tuleb ka tagasihoidlik olla. Mida iganes.

Õppehooned ja campuse keskus on ehitatud kuskil kuuekümnendatel, mõne kaasaegsema uuendusega. Seega väljanägemiselt betoonsed ja hallid.  Sisult on nad igati tip-top. Ei midagi väga ekstravagantset, ent igati mõnusad ja suhteliselt loogilise paigutusega. Õppehooneid ühendab omavahel teise korruse kõrgusel asuv "walkway", maapealne ala on jäetud teenindava transpordi jms jaoks. Selle tulemuseks on see, et campuse teenindavad asutused (söökla, pubi, poed jne) on hästi varustatud, ent ohtu auto alla jääda või heitgaase sisse hingata sisuliselt pole. Juhendavaid silte on ka piisavalt palju.

Campus ning kogu linn olevat ka väga turvaline, ehk siis campusel juhtub harva midagi halba ning Norwichi kriminaalsus on 2x alla riigi keskmise. Siiski olen näinud juba kahte sisselöödud akendega autot, kuulnud rattavargusest ja kallaletungist. Nojah, siis. Campusel patseerivad ringi turvatöötajad ja politsei ning üldine tunne on igati ohutu.

Mõni sõna rohealadest. Need on üüratud, väga hea muruga, kenad ja korrashoitud, pakuvad ilusat/ülevaatlikku vaadet linnakule. Järves küll ujuda ei tohi, ent selle ääres on ääretult mõnus jalgrada, mis pakub väga mõnusaid võimalusi nii inspiratsiooni kogumiseks, omaette olemiseks kui ka romantikaks. Seda eeldusel, et õnnestub vähemalt üks ilusa ilmaga päev leida (see on keeruline).

Ahjaa, mööda rohealasid uitades leidsin ükspäev ka ülikooliga ühenduses oleva Sainsbury moodsa kunsti keskuse, mida pikemalt pole küll õnnestunud külastada, ent plaanis on ning campuse üldiselt on see suureks boonuseks.

Nüüd siis tudengi jaoks kõige olulisem - campuse keskus. Siin asub kümmekond poodi/teenindusasutust (toit/jook, postkontor, pangad, raamatupood, pesula, reisibüroo, kindlustusbüroo, nõuandla...), söökla, kohvik, pubi, piletikeskus (pea igal õhtul toimub ülikoolis organiseeritud pidu), üliõpilasesinduse ruumid, üliõpilasklubide ruumid ning peoruum 1500 inimesele.  Natuke lähemalt...

Toit ja söök on campusel suhteliselt kallis ja mõttetu, ent ülejäänud teenindusasutusi läheb ikka aeg-ajalt vaja. Söökla on enamvähem mõistliku hinnatasemega, ent söögi kvaliteediga eriti veel tutvunud ei ole. Kahjuks pannakse see suhteliselt vara kinni ning selle kohal asuv kohvik, mis on küll stiilne, toidu kvaliteediga väga ei hiilga. Suurem osa elust käib aga platsil, mille ääres enamus neist asutustest asub ning mida õhtupoole, seda rohkem just "Union Pub"i lähistel. Union Pub on ülikooli sotsiaalse elu keskus, seal on alati palju rahvast. Samuti näidatakse seal mitmetelt 
ekraanidelt jalgpalli ja muid spordialasid, väidetavalt toimu vad ka teemaõhtud, mida ma eriti veel näinud ei ole. Seal saab ka kõige odavamalt ehk 45 krooni eest vaadiõlut.

Hilisematel tundidel ja vahel hommikuni on avatud "The Hive" ja "LCR", millest esimene toimib päeval pileti- ja infokeskusena, teine vahel suuremate ürituste (nagu tudengite vastuvõtt uue semestri alguses või omalaadsete messide) läbiviimiseks. Õhtuti liidetakse Hive ja LCR tihtilugu üheks suureks peoruumiks, 
kuhu mahub poolteisttuhat tudengit, ent sellest hoolimata on piletid tihtipeale läbimüüdud. 
Semestri jooksul on siia oodata ka natuke kuulsamaid esinejaid. Sel nädalavahetusel esineb  Cascada, millest mina isiklikult siiski palju ei tea, ent oodata on ka nt. Happy Monday's ning Underworld. Et seal pea iga õhtu midagi toimub, viskasin igaks juhuks pilgu peale ka eile - 
seksuaalvähemustele suunatud õhtu on muidugi võrdõiguslik ja värki, aga iga õhtu campuselt 
endale sobivat üritust ei maksa otsida. Enamus üritustest on piletiga (olen juba näinud ka 100+meetrist järjekorda), kusjuures läbimüüdud ürituste puhul toimib väga hästi ka must turg...

Üritusi toimub muidugi ka päeval. Näiteks rattaparandus ja -müük kolmapäeval ja neljapäeval (rattad müüakse kas kiirelt läbi või on liiga nadid, et osta, aga ratta ma endale hangin!), ükspäev müüdi toataimi ning päris mitu päeva äritseti posteritega. Jääb vaidmõelda, mida järgmisena maha üritatakse müüa...

Eile käis suur registreerimine igasugu ühendustesse ja klubidesse. Alates religioossetest, lõpetades kokteili- ja õlleklubidega; alates surfimis, lõpetades naiste ragbiklubidega. Veider, et kogu oma aasta tegevuse pidi otsustama paari tunniga. Igatahes endale valisin matkaklubi, Erasmuse klubi, rahvusvaheliste tudengite klubi ning poliitikaklubi. Jaa, kõlab nohiklikult, ent enamuste klubide tegevus piirdub üks-kaks korda nädalas (pubis) kohtumisega ning aeg-ajalt linnast väljasõitmisega. Samuti on plaan liituda jõusaaliga ning kindlasti-kindlasti hangin endale ratta.

Ükspäev oli ilus ilm, siis tegin campusest (ja oma toast) natuke pilte kah. Edaspidi hakkan pilte siiski kuhugi mujale toppima. Aga seniks:  http://www.album.ee/album/30021148/50076576

Olgu, aitab praeguseks vist. Varsti jälle! Siis räägin bürokraatiast ja klubi/pubikultuurist. Olge muhedad.

Mind the Gap

Nii. Nüüd on siis minu kord. Uku jõudis ilusti koju ning järgmisena sõitsin aastaks väljamaale mina. Siiski-siiski, mitte päris aastaks, sest kooliaasta Suurbritannias alles algab ning jõuab lõpule juuni esimeses pooles. Selle 9kuulise perioodi sisse mahub ka 2 puhkusekuud jõulude ajal ja kevadel.

Igal juhul, siin ma olen, kui keegi peaks tahtma fännimeili või musta leiba saata:
24 Skoner Road, Norwich
NR5 9AX
UK

Miks tulin välismaale? Sest olen juba keskkooli algusest tahtnud ka välismaist ülikooli-kogemust ning Erasmus-programm pakkus selleks mõnusaid ja organisatoorselt lihtsaid variante.

Miks just selline koht? Kuna eesmärgiks on naasda moodulitäie ainetega, mis ühtsena üle kanda, siis tundus mõistlik õppida keeles, milles ennast päris kodusena tunnen. Samuti ei leidnud ma teistes rohkem huvi pakkunud kohtades nõnda põnevaid aineid, nagu siin võtma hakkan.

Siin oldud nädalaga pole ma veel õppetööga kokku puutunud, see hakkab alles ülehomsest, ent igal juhul tunnen, et olen sattunud väga meeldivasse kohta.

Mõningaid tähelepanekuid ja märkmeid:
- elan 127000 inimesega linna ääreosas, kust lambakarjamaadeni on paar kilomeetrit ning taksoga kesklinna saab 250 krooni eest. Liiklen põhiliselt siiski jalgsi, sest ühistranspordi süsteemist pole veel täpselt aru saanud (jalgsi jõuan ülikoolist koju 20-25 minutiga, bussiga läheb kauem...) ning jalgratast pole ka veel jõudnud osta. Aga kavatsen, sest neid pakutakse siin päris soodsalt ning...vahel ikka hakkab natuke kiire koolijõudmisega :)

- minu koduks on 4 magamistoaga korter, millest alumise korruse oma ja ehk suurima olen hõivanud mina, ülejäänud kolmes pesitsevad Ben, Kate ja Eduard. Neist kaks esimest on suhteliselt kohalikud, ent siiski teistest linnadest pärit, Eduard tuleb Kasahstanist ning õpib siin teist või kolmandat aastat majandust. Borati-nalju pole olnud veel põhjust teha, sest ta on siinse kultuuriga ilmselt rohkem kohanenud kui mina. Great success!

- minu tuba on umbes 10 ruutmeetrit, sisustus oli õnneks enne minu tulekut juba päris korralik (muuhulgas ka tool, laualamp ja kaks peeglit), nipet-näpet (nagu linad ja riidepuud) on ikka olnud vaja hankida. Akendest erilist vaadet ei avane, valgust on toas natuke vähevõitu, aga pole hullu.

- korterielanike käsutuses on ka lihtsa, ent mõnusa sisustusega elutuba, wc ja vannituba, panipaigad, täissisustusega köök, pesumasin ja tolmuimeja, väike aed. Ühesõnaga päris mugav. Miinustena on natuke õhukesevõitu seinad, natuke vigane veevärk (ükspäev avastasin, et näe, vannitoast tilgub miskit läbi lae otse köögi kraanikaussi) ja kaugus koolist/kesklinnast.

- läheduses asub paar väiksemat poodi, bensukas, kiirtoidukoht (sealt saab indialaste toodetud inglaste fantastilist rahvustoitu "Fish and Chips", mida ma proovinud veel ei ole ning selle ees käivad kohalikud noored võidu räppimas), 10 minuti kaugusel on suurem kaubanduskeskus ning jalutuskäik kooli võtab 20-25 minutit, sealt omakorda saab 10 minutise bussisõiduga kesklinna.

- linn üldiselt on muidugi tüüpilises punase telliskivi stiilis ning eramu/ridamajapiirkondades on loetlematul hulgal väikseid toredaid ja mitte-nii-toredaid inglise aiakesi, igal pool leidub inglise muru tuntud headuses. Kesklinnas leidub mitusada pubi, kümmekond klubi, mõned moodsamad hooned (linnaarhitektuur on igatahes õnnestunum kui kuskil Eestis), mitukümmend kirikut ja hulgaliselt-hulgaliselt ostlemisvõimalusi (riigi suuruselt neljas shoppingu-paradiis, mis on nii suureks plussiks kui ka - rahaliselt - suureks miinuseks)

- elukallidus on Eestiga võrreldes ikka mõnevõrra suurem, eelkõige puudutab see igasugust transporti, alkoholi ning ka mõningaid söögiartikleid, ent suuremates poodides on alati sooduspakkumisi ning kui vähegi vaadata, millisest poest oma asju ostad, siis on üldine elu Eestist vast umbes viiendiku võrra kallim. Odavaim õlu on (sooduspakkumisega Foster's) 16 krooni (tavaliselt siiski 25-30 krooni) ja linnas 60-70 krooni (ülikoolis 45), kanafilee kilohind vist 140-150, banaanikilo ligi 20 krooni, liiter kvaliteetset mahla 40 krooni, kontsertraadivariandid 25 krooni kanti.


Kõige paremast osast ehk ülikoolist räägin aga alles homme-ülehomme. Sest niikuinii ei viitsi te lõputuid postitusi lugeda ja nii on kergem teid siia tagasi meelitada. Niipalju võin öelda, et kuigi ka kõik eelloetletu on minu jaoks päris meeldiv, siis kõige positiivsem on see, mis puudutab ülikooli ja sellega seonduvat.

Ahjaa, ilm on siin muutlik ja ohtlik, seega hakkan nüüd oma külmetuse ravimisega tegelema. Olge teie ikka terved ja tulge juba päris ruttu tagasi siia toredale lehele. Mingi hetk riputan valiku pilte kah kuhugi netti.

Das war's (emohoiatus)

Heihopsti

Nüüd on lahkumine juba vägagi käega katsutav. Pärast kõikvõimaliku bürokraatia läbimist ja kõikvõimaliku tavaari pakkimist ei jõuagi see päris kohe kohale. Kuid homme on ka veel päev... päev veel paari parima siiajäänud sõbraga hüvastijätmiseks, linnale lehvitamiseks ja südames olevat nukruse alla surumiseks...

Kuid seda kõike leevendab juba teiselt pool südant pesitsev koduigatsus. Tahaks juba jälle näha Eesti loodust, maitsta eesti sööki ja kohtuda taas kodumaale jäänud sõpradega.. kohe väga tahaks.

Nüüd joon ma oma preemiaradlerit edasi ja panen endale äratuse kella seitsmeks hommikul. Kaheksast on hausmeistrilt vaja laenata värvipotti ja tolmuimejat. Ning kümnest on vaja autosse istuda ja perega läbi mägise Šveitsi Chamonix's asuvate Euroopa kõrgemate tippude poole kihutada. Seal peatume paar päeva ja siis varsti jõuangi ma tagasi kodumaale.

Minu ametlik tagasitulekutähistamine toimub Tartus 19 augustil. Kohaks nagu ikka meie Pepleri peatuspaik ja ajaks kell kaheksa õhtul. Kuna järgmine päev on meil kõigil vaba (elagu taassündinud Eesti Vabariik!), siis ootan ma ka ka Tallinnlasi Tartusse ;). Kui autosse veel midagi mahub (mis on väga kahtlane), siis pakun ma ka Saksamaa nänni. Kutsutud on kõik, kes minuga klaasi kokku lüüa tahavad.

Ma ei hakka kiitma, kui suurepärane aasta mul oli. Seda teate te isegi :). Selle asemel soovitan teil kõigil see aeg leida ja ise välismaal üks aasta elada. Põnevad läbielamised on rohkem kui garanteeritud. Ning täitsa võimalik on seal kõrvalt ka asjalik olla.

Tänud veel minu lugejatele. Väga egotupitav on pidada päevikut, mida iga päev nii kümme inimest külastamisväärseks peavad. Loodan, et oli põnev. Kuu aja pärast saate hakata jälgima Miku tegemisi Inglismaal.

Kõike head!

PS! Uued Konstanzi erasmuslased: kindlasti käige läbi West II ühikatoast 256. Seal varustab teid kõige uueks eluks vajalikuga eestlaste varahoidja Mari-Liis.

Sibul + kook

annavad kokku sibulakoogi. Ebatervislik, ent pattu väärt leiutis :). Kahjuks pakuvad seda kohvikud ainult septembris ja ainult Meersburgist (üle järve). Kuid mälestus sellest maitsest on nii hea, et otsustasime sõpradega selle ise ette võtta. Leidsime internetist juba pea 80 000 inimese poolt järele proovitud retspeti, mille ma siin väikeste muudatustega eesti keeles ära toon:


Sibulakook

Taina jaoks läheb vaja
500 g jahu
pärmi
80g võid
soola
vajadusel ka suhkrut

Lisandi jaoks läheb vaja:
500 g sibulaid
150 g kuivatatud liha (me kasutasime sinki)
200 g Gouda riivjuustu
300 g hapukoort/maitsestamata jogurtit
2 muna
pipart
purustatud köömned
vajadusel ka piima

Valmistamise käik

Valmista ette pärmitainas ja pane reageerima. See võib kuni 2h võtta.

Sibulad lõika viiludeks ja siis poolringideks. Liha/sink lõika kuubikuteks. Prae nad koos panni peal ära. Sibulaid ei tohi pruunistada vaid selliseks klaasjaks kuumutada. Kõige parem on seda teha väikeste portsjonite kaupa.

Kui tainas on valmis saanud, siis aja see küpsetuspaberile laiali, sinnapeale laota praetud sibula-singisegu. Lisa ohtralt pipart. Soovi korral ka köömneid.

Sega hapukoor koos kahe munaga ja maitsesta soolaga. Kui segu valmis, siis sega sinna hulka veel riivjuust ja laota koogile. Soovi korral võib seda segu piimaga lahjendada.

Küpseta 200 kraadiu juures nii 40 minutit.

Naudi!





Originaal

Konstanzi ööd...

...on väga värvikirevad. Proovin killukest ka teile edasi anda. Vajutage lihtsalt siia

Fertig!

Muuhhaahahhhahahahahaha!!!

Selle pühapäevaga sai kool mul lõplikult läbi! Akadeemilisi kohustusi mul enam ülikooli juures ei ole! Nüüd on vaja vaid erinevatest osakondadest kõikide ainete tunnistused kätte saada ja need kuidagi TÜ poole teele saata.

Minu viimane kooliseminar oli väga vinge. Kolmekesi 7 tundi päevas viis päeva jutti ühe vahva saksa onuga innovatsiooni lahata oli kurnav, kuid suurepärane kogemus. Igaks õhtuks olin ma täiesti kapsas. Kuid see-eest tuli ka põnevat inffi kuhjaga. Viimane päev tegime natuke ka pilti

Kuid see polnud kaugeltki viimane kursus ülikoolis. Minu viimaseks akadeemiliseks ettevõtmiseks oli reedest pühapäevani kestnud windsurfi kursus. Tänu Nicole ja Mannile on mul ka kõvasti fotomaterjali:

Alguses nägid mu katsetused pahatihti välja nii:


Kuid tänu Nico juhendamistele (ja võimalik, et ka saksa vanurite poolt levitatud positiivsele energiale) sai mul kolme päeva jooksul asi üsna käppa. Lõpuks sain ma sisse juba päris suure hoo ja julgesin pildi tegemiseks ka ühe käe lahti lasta.










Viieteistkümnendaks augustiks jõuan Tallinna sadamasse ;)

Fix und fertig

Liebe Fans,

Vaatamata lubadustele pole ma midagi siia kirjutanud. Seda nimelt sellepärast, et ma oma kooliga ikka veel väga väga hõivatud olen. Praegune nädal on see kõikse hullem. Esmaspäevast reedeni on iga päev seitsmetunnine innovatsioonijuhtimise seminar. Kolmekesi arutame saksa keeles põnevaid asju. Järgmise nädala alguseks pean esitama kaks kodutööd. Üks on neist on põhimõtteliselt valmis, teine veel ootab paberile panemist. Ning kõigele lisaks tuleb ka kõikide kallite erasmuslastega hüvasti jätta, kes kõik kuu lõpuks Konstanzist lahkuvad. Loodetavasti, kui ma kõige sellega valmis saan, siis jõuan ma oma möödunud nädalavahetustest pajatada. Enne kui mu pere mulle järele tuleb ning pärast väikest reisimist mind Eestisse tagasi toob.

Kui teil midagi teha pole, siis lugege näiteks minu viimast kodutööd: Werbepsychologie.


Bis bald!

Uwaga! Polska!

Mikk jõudis pärast seiklusi Lääne-Euroopas vaid paarkümmend tundi kodumaa pinnal hinge tõmmata, siis tekkis taas (etteplaneeritud) tung välismaale. Sedapuhku veidi lähemale - Poola Gdynia (vms) linna, ent autoga. Reisi eesmärgiks võtta maksimum sealsel vanal Babie Doly lennuväljal toimuvast Heineken Open'er rockfestarist. Reis kestis 28.06-04.07, osa võtsid Mikk, Toomas ja Jaana. Ning veel mõned eestlased, aga alljärgnevad kirjeldused käivad peamiselt siiski eelmainitud kolmiku kohta, kes minu juhtimisel übercooli Honda HR-V'ga kohale veeresid.

Minek oli 28. juuni varahommikul, mil Mikk ja Toomas põrutasid Pärnusse, leidmaks sealse linna avarustest Jaana, kellest me varem ei teadnud midagi. Päris kiirelt sai selgeks, et leidsime endale väga toreda reisikaaslase - lõbus ja eestlaslikult sarkastiline. Paremini poleks saanud minnagi!

Et mina olin ainsana lubadega, siis järgnev sõidumaraton Poola oli päris omapärane. Päeva lõppedes oli eneselegi üllatuseks maha sõidetud 1200 kilomeetrit. Seda siis 17 tunniga, juurde mahtusid ka bensiini- ja venituspeatused ning umbkeelse menüüga restoran Kaunase lähedal. Igatahes oli tark tegu festivalieelsel õhtul kohale minna, sest mõneinimeseline piletijärjekord on vähemalt minu hinnangul mõnevõrra inimlikum kui mitmekümnemeetrine, mida said päris pikalt "nautida" järgmisel hommikul lennuväljale jõudnud.

"Go to the light!" käsutas meid telkla turvamees, kui ööpimeduses sellele pühale alale olime astunud, justkui ootaks meid ees mingi enneolematu kogemus, mingi teispoolsus. Teel Valguseni, mille ainsaks ideeks oli siiski telkijate elu vähe kergemaks tegemine, leidsin, et tee oli juba siis päris mudane, ei tea, milliseks see vihmaga muutuks...Aga sellest vähe hiljem.

Esimene festivalipäev pakkus päris head ilma ning ilmnes, et ka Gdynia linn on päris tore (kesklinnas teatri ees, ranna ja ostlemistänava vahel sai tasuta parkida), kuigi kummikuvalik jättis kõvasti soovida. Otsustasime, et ilm tuleb kogu ürituse vältel hea ja kummikuid vaja ei lähe. Nibin-nabin panime mööda sellega.

A mis sellest ikka jahuda, põhiline on siiski festar. Esimene päev tervitas meid pealaval artistidega nagu Sonic Youth, The Roots ning Laurent Garnier. Teadmata põhjustel õnnestus esimene neist maha magada, ent usun, et The Roots oli oma showga sellest kindlasti üle. Hip-hop küll, ent mulle meeldib, kui artistid teevad oma asja huvitavalt, innovaatiliselt, erinedes peavoolust ning kasutades väga erinevaid instrumente. Hea töö! Õhtu lõpetas prantsuse diskens Laurent Garnier'i esituses. The man with the red face.

Mina kui räme rokipeer polnud ei The Rootsi ega tema tegemistest varem suurt midagi kuulnud, ent mõlemad tegid tõesti oma asja väga nauditavalt ja suurejooneliselt. Noh, eks festarilt võikski seda oodata, igatahes oli julmalt hea meel juba enne kõige oodatumaid kontserteid festarilt tõsist naudingut saada. Rock on!

Teine päev. Hommik saabus toreda avastusega, et möödunud päeva festivalieelne makikuulamine on auto aku päris tühjaks teinud. Jee! Poolakad on küll umbkeelsed, aga mootorite keelt mehed siiski mõistavad ning küllalt kiiresti oli abivägi kohal. Põhiline, et festaril ikka autost oma mussi kuulata saaks! (nali)

Vaikselt hakkasid laagri- ja festariplatsi piirama suured tumedad pilved, linnast tuli sõnum, et seal juba sajab... Lootus, et ilm festarit imekombel säästab, kadus pärastlõunal üsna kiiresti. Tee (maeiteakuskohast) telklasse oli veel päris kuiv. Kui olin telki pugenud ning kümmekond minutit üht oma elu tihedamat vihmasadu kogenud, mis sisaldas ka väga lähedal sähvatanud pikselööke, otsustasin seda looduse imet õue jälgima minna.

Suhteliselt kuivast teest ja kogu telklast oli imekiirelt saanud üks suur mudamülgas, kus pidi tõsiselt vaeva nägema, et mitte libastuda. "Õnneks" jätkus sadusid päris hiljaõhtuni, mis tegi kogu ala veel huvitavamaks, juba võis ennustada suuri hulki mudasse kinni jäävaid autosid, kuuldusi oli ka veega üleuputatud telkidest. Aga see käibki asja juurde. Tõeline festariilm, noh!

Kui on juba kohale tuldud, ei saa lasta ilmal end segada, pigem andis see tõesti kogu üritusele vürtsi juurde! Päeva esimene muusikaelamus oli selline, millele sattusime peale päris juhuslikult ja päris algusest, ent telgi asemel võinuks see bänd vahest suuremalgi laval esineda, sest show'd nad teha oskasid. Ilmselt oli viga selles, et nende repertuaar keskendus liigselt ühele teemale, mida võib päris kergelt aimata nende nimest "Dick4Dick".

Ehk siis poola electro, segatuna rockiga, mida esitavad neli suhteliselt perversselt riietatud noormeest. Igal juhul tegid nad oma asja väga hästi ning jätsid kustumatu jälje mu südamesse. Aga nüüd CD-lt kuulates tundub ikkagi vähe üksluine...Kahju.

Pealaval oli tol päeval Groove Armada, Beastie Boys ning Muse. Õnneks juhtus nii, et vaid esimene neist pidi esinema totaalses vihmavalingus, ent taaskord oli esitus tipptasemel. Kõige nõrgema mulje sellest kolmikust jättis Beastie Boys, aga ju siis mulle väga ei istu segu külmast ja niiskest ilmast ning veidi liigameerikalikust lavashowst, mis tähendas bändimeeste pidevat omavahelist vadistamist. Kui hip-hop peabki selline olema, siis palju õnne, aga minu jaoks oli ilmselgelt liiga palju kära ja vähe villa. Mul oli isegi heameel, kui nende trikitamine lõpuks läbi sai (kuigi legendaarseid lugusid nagu nt. Intergalactic oli hea oma kõrvaga ära kuulda) ning lavale hulga lähemale pääses.

Ja siis tuli minu esimene suur ootus. Muse. Õnneks või kahjuks teadsin möödunud aasta kontserditest, et neil on kombeks ilgelt häid LIVE-esitusi anda. Nii läks ka seekord, ent tunne siiski ei olnud nõnda massiivne kui möödunud aastal Böblingenis või Open'erist poole suurema rahvamassiga Werchteri festaril. Ju siis ma olin nii kärsitu ja ootasin vähemasti teistsugust lavakujundust ja showd kui möödunud tuuril.

Nurisemiseks siiski põhjust pole, sest minu lemmiklood olid tuntud tipptasemel, sai end higiseks karata ning püksid põlvini mudaseks tampida. Jee! Ah, seda ka siiski. Meeldetuletus "crowdsurferitele" - te ei ole lahedad, kui mudase ilmaga teiste peale ronite ja mudaseid saapaid näkku topite suvaliselt. Kohe kindlasti mitte!

Kolmas päev oli taas soe ja päikseline, nii et tekkis soov minna nii poodi kui randa. Muidugi olnuks liiga lihtne minna mööda mõnekümne meetri kaugusel asuvat asfaltteed, palju loogilisem tundus autoga mööda mudast karjamaad autode vahel ukerdada ning väljapääsu otsida. Poola ülimärgunud mullaga sai selle tulemusel kokku nii mõnigi auto kui selle kõrval peesitanud inimene. Siinkohal näpunäide päevitajaile - mudane parkla EI OLE hea koht selleks tegevuseks ning ei maksa mind seepärast umbkeelse sõimuga(?) üle valada. Kaugele ma oma püha üritusega siiski ei jõudnud.

Linnamaastur jääb linnamaasturiks ning mudaväljal oma jõududega august välja ei vea. Järgmine soovitus kõlab nii linnamaasturite kui ka väiksemate autode omanikele - ärge nähke vaeva, mudas maadlemine ei lõppe hästi! Nii jäi mutta kinni ka esimesena appi tõtanud auto, ise saime pruuniks värvunud Honda lõpuks välja lätlaste vähe tõsisema maasturi abil. Vähemalt tähendas mudavann meile järgmisteks päevadeks kõikide poolakate tähelepanu. See oli isegi naljakas.

Niisiis - kolmas päev festaril tõi meile ootusi Bloc Party, Björki ning LCD Soundsystemi näol pealaval, lisaks Beastie Boysi instrumentaalshow. Õhtu lõpuks pidin tõdema, et parimaks päevaks jäi siiski teine, mis siis et vihmane. Vahest oli festariväsimus kah juba kontidesse pugemas. Päikseloojangul alustas showd Bloc Party, mis oli (minu jaoks) kahtlemata ka õhtu tippsündmuseks, sest Björki veidrused mulle lihtsalt üldse ei imponeeri, LCD Soundsystem oli kah lahja ning Beastie Boys esines lihtsalt Bloc Partyga samal ajal.

Bloc Party ajal sai lõpuks ka väheke moshpiti proovitud, eestlaste juhtimisel muidugi. Olles korraks pattu teinud ehk paariks minutiks kontsertilt lahkunud, otsustasin tagasi pöördudes lavale hulga lähemale minna. "Mikk, sina vä?" kuulsin veidi pärast seda, kui lõpuks seisma jäin. Tõepoolest, leidsin enda kõrvalt paar vana tuttavat, keda ammu-ammu näinud polnud. Vinge!

Kelle õnneks (loe: minu), kelle kahjuks (loe: enamus ülejäänusid) olid nad just väiksemat mõõtu moshpiti ehk trügimist korraldamas, mis just tol hetkel mängitud lugudega läks päris hästi kokku ning aitas mind viimasteks lugudeks veelgi ettepoole. Verynice!

Ilmselt ongi kerge pettumus ülejäänud artistidest tingitud sellest, et Bloc Party lihtsalt nõnda hea oli. Beastie Boysi lõppu nähes tundus, et nad tegid lihtsalt suht sama show mis päev varem pea-areenil, Björkist läksin isiklikult suurema kaarega mööda ning eelistasin ühes vanas angaaris peetud heatasemelist diskot. Selle diskensi ning Bloc Party kõrval oli ka festari lõppartist LCD Soundsystem liiga lahja ning lugesin ürituse enda jaoks tunnikese enne lõppakorde läbi saanuks.

Kokkuvõtlikult: korralduse õnnestumiseks oli piisav hulk WC-sid ning suhteliselt inimlik reageerimine vihma korraldatud segadusele, samuti suhteliselt odavad hinnad. Paraku ei olnud pakutav tränivalik selle hinna eest kuigi inspireeriv ning kohalikule toidule eelistasime Kauflandis käimist ning ise toidu tegemist. Niisama lõbustusi ja kontserdivälist showd võinuks kah veidi rohkem olla, ent sellises hinnaklassis festari kohta jään igal juhul rahule.

Seiklus ei ole sellega aga veel läbi! Järgnes väga meeldiv päev Gdynias ning Gdanskis, mis lõppes eelkõige järeldusega, et Poola on päris kena linn. Peaaegu võib soovitada sealkandis reisimist. Noh, soovitangi, aga ühe mööndusega - hoidke oma autol silm peal või parkige see ohutusse kanti. :P

Esmaspäeva õhtuni tundus Poola nii tore-tore, ilusa looduse, toredate (kuid umbkeelsete) inimestega ning odava hinnaklassiga. See on muidugi kõik õige, ent vandaale leidub seal sellegipoolest. Kogu esmaspäeva olime lasknud poolakatel meie porist autot imetleda ning plaanisin selle küllalt varsti pesulasse viia. Hommikul hostel "Balticust" lahkudes kilomeetri kaugusel asuvasse parklasse jõudes selgus aga, et üks aken paistab kahtlaselt hästi läbi. Jah, nii oligi. Hr. Vandaal oli selle sisse löönud, lootes midagi põnevat leida. Ilmselgelt teda meie riided ja toidukraam ei ahvatlenud, sest ära polnud midagi võetud. Ja saatuse tahtel pidime laskma veelgi kauem inimestel Honda porisust imetleda.

Samal hetkel hakkas ka päris tihedalt vihma sadama ning kui olime 35 minutit politseid oodanud, langes arvamus Poolast päris kiiresti. Lõpuks jõudis seadusesilm kohale, kolmekesi seejuures - autojuht, ekspert ja tõlk, surusid kätt ja puha, et küllalt varsti teatada, et eriti nad meid aidata ei saa, lihtsam olla meil Eestis kindlustusse pöörduda. Jee!

Olime küll mõelnud veel Gdanskis aega veeta ning ka veidi ostelda, ent vihmasadu ning katkine aken mõjuvad tujule küllalt muserdavalt. Ometi ei saanud me jätta ka sellest saagast maksimumi võtmata, mistõttu kaunistasime katkise akna märklaua-kujulise tugeva kilega, ääristuseks bensukas müüdud sini-must-valge teip, millega lisasime auto küljele ka seiklejate perenimed ning rukkilille, mis seisab seal siiani. Edasi ilmnes, et need juhtumised olidki päeva kõige nukramad ning pärastlõunal jõudsime juba päris kena ilma ja tõeliselt ilusa loodusega (mõnusad künkad, põllud, metsatukad, väiksed külad) Poola piirkondadesse, kus sai ujumas käia ning veidi rõõmsamalt lõõgastuda.

Õhtu enne kojujõudmist möödus juba peaaegu Leedus, järveäärses kämpingus, kus leidus veel teinegi Eesti päritolu pere. Hommikused viperused olid juba pea unustatud, oli tore lõkkeäärne õhtu. :)

Viimane päev tähendas taas maratonsõitu, õnneks sedapuhku "vaid" ligi 800 kilomeetrit. Sain endale taas Poola, Läti ja Leedu huvitavat liikluskultuuri ja kaubaauto-rohkust meelde tuletada ning peatuspaikades huvitavaid võimlemisharjutusi sooritada. Aga õhtupoolikul jõudsime üle Eesti piiri...Ellu jäime! Ja väga tore tunne oli taaskord kodumaa teid sõita, kodumaist keelt kuulda...

Suur tänu kõigile, kes aitasid reisi nii lõbusaks ja meeldejäävaks muuta, eriti muidugi Toomasele ja Jaanale. Hr. Vandaalile ma aga tervitusi ei jaga, pigem loodan et ta vigastas end selle klaasi vastu. Nüüd ma jälle mõnda aega enam ei kirjuta siia. Järgmine reis on siiski küllalt varsti ning sügisel ootab ees kolimine Inglismaale, mis tõotab ka minu sulest rohkem esitusi.

Rock on!

Teistmoodi Euroopa

See on nüüd päris pikk postitus. Varuge aega.

Ülevaatlikult: minu ja Mark Uska tripp Euroopasse; pilte eriti pole, sest kogemata kustutasin enamuse ära; reisi põhjuseks soov niisama trippida; ajaks 18.-27. juuni sel aastal.

Kui minu ja Margi lennuk vaid 4 tundi pärast ettenähtud aega Hispaanias maanduma hakkas, mõtlesin ma pikalt – mida kuradit me need 10 päeva siin Euroopas tegema hakkame? Mis meist saab? Kuhu me läheme ja mida me tõesti teeme? Keda me kohtame, mis läheb hästi ja mis halvasti? Noh, eks järgnevat lugedes saate teada.


Barcelona: elu 500 meetrit Vahemerest 12korruselise maja katusekorteris, kus on suur päikseline taimede ja imeilusa vaatega terrass. Selline koht mere ääres, millest vahel unistad, tõesti!

Aga see on vaid killuke mõnust, sest selle ületab mitmekordselt Pedro pere külalislahkus, mille kohta leidub vähe piisavalt kiitvaid sõnu, valik neist on siiski siin – meeletu, enneolematu, uskumatu, erakordne, ebamaine. Ja nii ongi. Kuidas muidu seletada seda, et tulekust saati 3 päeva toideti meid parimate hispaania rahvusroogade ja puuviljadega, anti juua parimaid veine, mahlasid, küsiti meie käest musta pesu, mida saaks küürida, anti äraminekul teele kaasa kingitusi, süüa ja raha…See oli tõesti ebamaine!


Ma ei arvanud, et kunagi krabisid, karpe ja muid mere-elukaid toiduna nautida võin. Ma ei uskunud, et omlett või hulk teisi rahvussööke ja –jooke võivad olla nii hõrgutavad. Ma ei oodanud, et mind nii noorelt kuningana koheldakse. Ma ei oodanud absoluutselt midagi sellist. Samas ma ei oodanudki üldse midagi, ent ometi sain šoki osaliseks. Positiivse šoki siiski. Õnneks (või kahjuks) jätkus erinevaid üllatusi edaspidisekski.

Kui olin Pedro pere käest saanud hunniku reisiraha, tundus mulle, et see on liiast, raudselt saame omade vahenditega vabalt hakkama. Aga päris nii ei läinud.

Olnud 2 ööd Barcelonas mugavas voodis, veetsime tempoka öö liinibussis, mida vahepeal väisasid ka narkokoerad. Põhiline emotsioon oli siiski äkilisest tempovahetuset tingitud frustratsioon ja magamatus. Marseille’isse jõudsime kell 6 hommikul. See oli igav ja nõme linn, sestap ei taha sellest palju rääkida. Üritasime hääletada, ei õnnestunud, istusime kohvikus ja sõitsime bussiga Cannes’I, kus kimasime oma „kergete“ kottidega läbi linna randa, chillisime seal ja vaatasime veidi ümbruses ringi, et veenduda – telkimisest ei tule midagi välja. Jah, teadsin, et Riviera on tihedalt asustatud, aga et isegi telgi jaoks ruumi ei ole…no ei oleks arvanud. Ruumi ööbimiseks leidus siiski rannas (parempoolses, nagu ukrainlane poes soovitas, sest seal ei käi politsei tülitamas) palmi all, väga rahulikuks uni siiski ei jäänud.

Olgu, mina magasin, sest uni (ja õlu) niitis mind kiirelt, aga võõras kohas magamisega seni mitteharjunud Mark veetis enamuse sellest rahutust ööst üleval, tõrjudes võõraste katseid meie reisikotte hõivata. Olen talle selle eest tänulik! Hommikul olin siiski küllaltki üllatunud, et minu ja Margi vahel oli minu kilekoti peal „õdusa“ ööbimiskoha leidnud keegi prantslane, kelle esimene küsimus kell 6 hommikul oli „what time is it“. Viisakus ennekõige! Kurat, keegi ei tule minu ja Margi vahele! Seetõttu lasime kiirelt jalga, sõitsime Nizzasse, kus rannas polnud katkisi kondoome ega klaasikilde.

Kell 9 jõudsime Nizza randa ja lasime jätkuval unel end maha murda. Ilm oli hea ja kõrbesime kuni pärastlõunani. Kuna tulles olime „üle keskmise“ väsinud, siis ei näinud ma päiksekreemiga üleliia vaeva ja tulemuseks on suht laiguline päevitus. Uujee!! Vähemalt rand oli seal puhtam ja ilusam. Kivine küll, aga see polnud tähtis.

Pärastlõunal sõitsime Monaco-nimelisse getosse, kus oli hulganisti koledaid laevu ja parmu-kasiinosid. Või siis mitte. Ehk siis – see koht on ikka hull. Üritasime Margiga sealt ÜHTE koledat maja leida, aga ei õnnestunud. Muidu oli väga tore ja ilus, isegi mitte nii kallis kui kartsime. Lihtsalt ilus ja mõnus. Pärast tõusu tuleb aga alati mõõn…

Rongiga tagasi minnes tundsime mõlemad, et 2 ööd korraliku uneta mõjub inimesele väga halvasti. No tõesti masendav oli kohati, vajasime korralikku und, muidu olnuks eriti kehv olla. Aga miski ei tule niisama…

Esmalt uurisime rongijaamast, ehk läheb õhtul veel mõni rong sisemaale – seal on ehk rohkem ruumi telgi püstitamiseks. Umbkeelne piletimüüja sai pärast mitut minutit seletamist meist aru ja müüs meile piletid suurde linna nimega Grasse. Jess! Lõpuks ometi linn, kust võib leida öömaja odavamalt kui 90 eurot või siis koha telkimiseks. Vähemalt nii me mõtlesime.

Rongijaamas rääkis üks rumeenlanna meile, et olgu me ettevaatlikud samal perroonil viibiva mustlaspere suhtes, kes rääkivat temaga sama keelt. Varganäod, noh! No kui nad oleks meile – niigi muserdatud ja põletatud nahaga reisisellidele – ligi tikkunud, siis oleks päris kreisiks läinud. Vist. Vahet pole, kreisiks läks niikuinii.

Olime küll ähmaselt kuulnud, et siinkandis on transporditööliste streik, aga ei arvanud, et meie sellega kokku puutume. Siiski-siiski…Pool tundi enne väljasõitu ilmus „Grasse‘i“ asemel tabloole „Cannes“ ehk meie eelmise päeva „lemmiklinn“. Vaatasime seal rongis mureliku näoga ringi, isegi pärast seda kui kahtlane mustlaspere maha kolis. Meie umbmäärasusele reageeris Härra Mustas Ülikonnas, kes uuris, mida me otsime, kuhu sõita tahame. Küsisime, kas siit Grasse’I saab, vastuseks kõlas lootusrikas: „võibolla“.

Võibolla muutus varsti kindlaks „ei-“ks. Nojah, väga hea! Kaks ööd magamata ja pesemata, rasked kotid seljas, põlenud, masendunud ja väsinud, tagasi juba vihatud linnas, kus niikuinii telkimiseks sobivat parki ega odavat hotelli ei leia. Julgelt võib öelda, et nii mina kui Mark olime ka paremas situatsioonis olnud. No selline masendus, et anna olla! Aga ÕNNEKS oli see olukord sügavaim mõõn.

Rongist maha kolides küsisime Härralt Mustas Ülikonnas, et kuskohast ja mis hinnaga saaksime hotellis ööbida (no tõesti, nii villand oli magamatusest!). Esiteks saime teada, et meie loodetud hinnaga (70 eurot) ei saa midagi NING lootusrikka sõnumina, et ta ise töötab ta 4tärnihotellis, kus VÕIBOLLA saab meile 100 euro eest öömaja pakkuda.

Härra soovitas meile, et vaadake siin lähedal ringi 2tärni hotellides, saate ehk soodsama pakkumise. Igaks juhuks andis ka oma aadressi. Nojah, kõik soodsamad hotellid olid küll 100 (1600 krooni) euro hinnaklassis, ent kõik olid hõivatud. Läksime lootusrikkalt tuttava härrasmehe hotelli, kus umbes kell 1 öösel saime lõpuks jutule. Ja siis saabus paradiis.

Rääkisin, et Barcelonas oli meeletu külalislahkus ja enneolematud mugavused, aga pärast kaht ööd suvalises kohas magamist kaalus see kõik üles. Oh! Oh! Me saime toa neljatärnihotellis! Pärast öid bussis ja rannas! Pärast enese ärapõletamist ja mitmeid kilomeetreid rasket kotitassimist! Me saime 100 euro eest toa hotellis, kus odavaimad hinnad on alates 280 eurot! Me saime prantsuse külalislahkuse osaliseks! Tundub, et jumal siiski on olemas…

No seda kergendust, mis me tuppa jõudes saime, lihtsalt ei saa panna sõnadesse. Ei saa! Parem räägin oma reisi parimast kogemusest. Kujutle pilti: 2 ööd magamata, surmväsinud, kõrbenud, luud valutavad, tüdinud, näljane…ja siis saad kuuma vanni…ja siis saad enda põlenud keha ravida, ja siis võtad külma õlle ja viskad mugavamaile voodile ja näed, kuidas telekast hakkas just ühe sinu lemmikbändi LIVE-kontsert. See oli kordumatu. Ma isegi loodan seda, sest see oli lihtsalt liiga hea. LIIGA HEA!

Aga mis oli veel parem? MAGADA! Lõpuks ometi sai normaalselt magada!! Kümme tundi! Pehmes voodis! Keegi ei seganud! Jaa. Nii õpib tõsiselt hindama oma kodu ja oma tuba, privaatsust ja mugavust. Ma ei oska öelda, keda selle õnne eest tänada, aga esialgu piirdun Härraga Mustas Ülikonnas.

Järgmisel hommikul oli nii minu kui Margi jaoks selge, et selle piirkonnaga on meil asjad aetud, aeg edasi minna. Kuna Cannes’I rongijaam pakkus reisideks küllalt soolaseid hindu, siis sõitsime ikkagi suuremasse linna ehk Grasse’I, kus loogiliselt võttes pidanuks ka rohkem võimalusi olema edasisõiduks. Jõudsime bussiga kuhugi mäe otsa ning saime umbkeelest aru, et rongijaam asub kuskil allpool. Kõmpisime kilomeetri ning küsisime siis kohalikult vanatädilt teed. „Miski ei tööta! Ükski rong ei sõida! Streik on! Te peate tagasi minema!“ Noh, seesama tekst aga prantsuse keeles oli. Usun, et umbes seda ta tahtis öelda. Paraku polnud 30 kraadi sooja ja 16kilosed seljakotid just need näitajad, mis inspireeriks mäest üles ronima, seetõttu läksime veel umbes 3 km edasi ja leidsime „grandioosse“ rongijaama.

Niisiis, Grasse võis ju olla suurem, aga tõesti…Kui me oleks eelmisel õhtul sinna jõudnud, siis poleks meil olnud ei ühtegi hotelli kuhu minna ega ühtegi kohta kuhu oma telki toppida, seega oleksime olnud veel enam masendunud. Elagu transpordistreik! Vähemasti mõni rong sellest liini lõpp-peatusest, kus oli minimaalne rongijaam, siiski läks, seega sõitsime tagasi Cannes’I ja ostsime endale Jaaniööks vaid 77eurosed piletid Strasbourgi, et minna päev hiljem külla mu Saksamaal pesitsevale vennale. Õnneks juhtus nii, et rongis oli väga hea magada ning 24. Juuni koitis meile juba hulga lootusrikkamalt kui mõni eelmine päev.

Tegelikult sellega ongi suurem osa seiklusest läbi. Saksamaal leidsime lõpuks ometi ruumi, kuhu oma telk panna ning päev hiljem sain üle pika aja kokku oma vennaga. ☺ Happytimes! Loomulikult ei osutunud ka reisi viimane ots algusest odavamaks, mille tõestuseks 88-eurone reis Konstanzist Viini Stuttgardi kaudu rongi ja bussiga ning 50 eurot maksma läinud lennupileti duplikaadid selle eest, et piletid valesse kohta olid sattunud.

Noh. Ei pruugi küll siit peegelduda, aga väga vinge tripp oli! Veidi odavamalt võinuks aint hakkama saada. Aitäh eelkõige Margile, et see nõnda vingelt välja kukkus. Aga unustada ei saa ka Pedrot koos perega, Härrat Mustas Ülikonnas ning mu kallist venda ja samuti Birgitit, kes meid Konstanzis aitasid.

Täna heina ei tee...

..sest muidu tabab teid Uku viha ja süütab heinakuhjad põlema! Või lööb koguni kuhja koos heinalistega kiviks!

Täpsem info siit

Puhake ja nautige Uku- ehk Maarjapüha!

Was das Leben so lebenswert macht?

Viimased kahe-kolme nädala jooksul olen ma esitanud ühe inglise keelse ainelõputöö, pidanud kaks saksakeelset ettekannet, nautinud kaht meeletut nädalavahetust, majutanud Konstanzis kolme Eesti tuttavat ja külastanud nelja riiki. Seega ehk arusaadavatel põhjustel pole ma kahjuks leidnud aega oma läbielamistest muljetada. Ning uued kohustused kuhjuvad... Kuid varsti kindlasti jagan ma midagi ka teiega. Et ma midagi ära ei unustaks, olen ma üht-teist isegi paberile üles kirjutanud.

Viele Grüße!

Fännimeil

Selle sissekandega kummardan ma kõigi ees, kes mind sünnipäeva paiku meeles pidasid. Kas siis armsa sõnumiga(SMS/MSN/orkut), sõnumit kandva toreda kaardiga, või veel millegi ägedamaga. Mõni eriti entusiastlik kasutas kohe mitut kanalit :). On ülimalt tore saada kinnitust sellele, et ma vaatamata mitmekuusele äraolekule inimestel ikka meeles olen.

Kohapeal lauldi mind sünnipäevahommikul koos koogiga üles. Minu kummardus ka neile varajastele lindudele! Ja muidugi ei saanud ma tähistamata läbi. Nii sai teise sünnipäevalapse Külviga kampa löödud ja laupäeval korralik kräu organiseeritud! Pidu Konstanzi mõttes tähendab seda, et kahekümneruutmeetrisesse ühikakööki tuuakse kohale kaks kasti õlut, natuke veini ja näpuotsaga süüa. Siis voolab sinna kokku nii poolsada inimest ning läheb mölluks! Kõik muidugi sinna sisse ei mahu ja sujuvalt täidetakse ka köögilähedased alad.

Nimekiri inimestest, kes end kirja jõudsid panna, enne kui kirjapulk tühjaks sai:


(mina oma nime nii ei kirjutanud)

PS! Oma fännide rõõmuks teatan ma, et lõpuks sai paika minu tagasisaabumiskava. 13 august astun ma Rostockis laeva peale. Umbes 24h hiljem maabun Helsingis ja siis pean sealt veel Tallinasse parvetama. Ning see kõik toimub ainult üheksa ja poole nädala pärast ;).


Herzlichen Dank!
Bis bald!

On kevad Tartu peal

Tartus toimub ka asju! Näiteks sess käib ja kõik õpivad täiega. Peaaegu. Tegelikult on veidi teisiti - viimase kuu jooksul olen pidanud Tartust korduvalt Kilulinna õppima põgenema, sest meeleolud Tartus on maksimaalselt kevadised ja mitte liiga akadeemilised.



Kui nädalavahetuste õppimissessioonidelt naasen, kipuvad minu huvi püüdma näiteks sellised tegevused:



...öised djembesessioonid Kassiaugus. Koos Terje, Karli, Heigo ja veel hulga inimestega. Hunnik trumme, flööte, vahel veelgi eksootilisemaid asju, lõke, natuke õlut. Rohkem polegi vaja, et kord nädalas õppimine unustada ja end rütmidel kaasa lasta vedada. Lähemalt on sellest kirjutatud avantyristid.blogspot.com



...päevased spontaansed väljasõidud ujuma, piknikku pidama, footbagi mängima, loomaparki loomi uudistama. Tartu ümbruses on päris toredaid kohti. Näiteks üks lehmakarjamaa, kus keskel on suur tamm ja all palju lehmakooke.



...Emajõe-äärse avastamine. Seal saab praegusel ajal kuulda massiivset konnakontsertit (no see oli TÕESTI massiivne) , käia telksaunas (tavalise kahekohalise telgiga, millel põhi alt ära - tuleb neljakesi telgi alla ronida, püsti tõusta ja liikuda auguni, kus on kuumad kivid, viska leili nagu ikka ning kui küllalt saab siis viska telk pealt ära ja jookse jõkke. Kogu selle idee eest pean kiitma Tennot ja Madist) ja süüa pelmeene õllepurgist (taas kiitus Tennole ja Madisele. Ühesõnaga lööd purgile külje peale augu sisse, libistad pool endale kõhtu, lõikad ava suuremaks, paned pelmeenid sisse ja purgi lõkkesse; maitseb nagu päris!) Kui see kõik peaks tunduma suht tavaline, siis tuleb juurde liita ka vaheldus linnadžunglist, öine soe temperatuur, vinged ja ähvardavad äiksepilved, imeilusad vaated, hea seltskond...



...pühapäevased jalgpallisessioonid Reinikul. Esmaspäeviti on ka hea vutti mängida, aga tahtsin lihtsalt ära mainida ja naabritüdruk Mariat tervitada.



...köögiklubi istungid Maria ja Ingridiga, mille tulemusel valmib hea söök, saab joodud pudel head veini, vaadatud hea film ja vahetatud palju-palju häid mõtteid



...öised vestlused Eriku (LIVE) või Taneliga (MSN), meeste teemadel põhiliselt. Pealtnäha lihtsad, samas nii mõnusad ja vajalikud. Okei, seda tegevust tuleb Tallinnas ka ette.



...siiski vahel jõuan ka loengusse arvutiga Heartsi mängima, Tajo ja Kertuga juttu rääkima. See on ka chill.



Aga et elu poleks ebaõiglaselt hea (mida ta suuresti siiski on), siis möödund nädalal tõmmati mul rahakott kõige täiega ära. Ja iPod. Noh, võibolla paras maa-peale-toomine mulle, samas tõesti ei viitsi jamada kõige nende uuendamistega, kalliks läheb ka. Mina kui bürokraatiat õppiv noor tahaks seda vältida (eriti siis, kui uute juhilubade saamiseks peab korduvalt käima perearsti juures ja Seega, kuigi eelnevaga võrreldes on asjad lihtsalt asjad, siis vahel läheb neid ikka vaja, nii et hoidke silm peal!

On kevad Tartu peal...Ja suvi alles tuleb!